Eesti Kool Belgias - vanavanemate lood
“Minu vanaema kõndis igal hommikul viis minutit kooli ja kaks tundi tagasi”
Kes ei oleks kuulnud lugu sellest, kuidas vanasti pidid lapsed paljajalu kilomeetrite kaupa läbi lume ja ülesmäge kooli sumama ning seda näljaste huntide kilava pilgu all? Või seda, et lapsel oligi ainult üks mänguasi, kui sedagi, sest talutööd tahtsid tegemist? Belgia eesti lapsed uurisid, kas need jutud vastavad ka tõele, jäädvustasid oma vanavanemate mälestusi ja mõtisklesid sellest, kuidas nende juurtest kasvavad tiivad.
Vähemalt kümneid tuhandeid aastaid vana traditsioon, et vanemad põlvkonnad jutustavad nooremaile lugusid oma lapsepõlvest ja elust, on valjude ekraanide taustal vaikimas. Aga sellest on ometigi tuline kahju. Põlvkondadevaheliste sidemete tugevdamiseks kutsus Eesti Selts Belgias 2024. aasta sügisel lapsi üles oma vanemaealiste sugulastega rääkima, küsima neilt näiteks nende koolitee või mänguasjade kohta ning kuuldud lugusid jäädvustama ja teistega jagama. Kogutud juttude seas on põnevaid, kurbi, kangelaslikke, naljakaid ning inspireerivaid meenutusi erinevatest aegadest ja mitmesugustest paikadest.
Vana aja kooliteel
Arusaam ajaloost kujunebki niiviisi – laste vaimusilmas pildikestena vana(vana)emadest-vanaisadest, kelle jaoks oli normaalne asju hoopis teistmoodi teha. Näiteks iga ilmaga jalgsi kooli ja tagasi kõmpida. Emma Sofia vanaema kõndis tõepoolest läbi huntidest kubiseva metsa, Saara vanaisa käis suvel paljajalu ja külmal ajal pasteldes, Lotta vanaema sammus kooli koos naabertalude lastega nagu Bullerby-raamatus ning, kui lastel vedas, siis talvel sõideti kooli ja tagasi hobusega. Nagu “Kevades” olid maa-lastel koolimajas talveks voodid ja kokk tegi süüa toiduainetest, mille vanemad kooli saatsid. Astridi vanaema mäletab, et talveks internaati sõites oli saan lapsi ja kraami hunnikus täis.
Bussi ja autoga kooli veerevad lapsed loevad kadedusega lugusid sellest, kuidas koolitee oli seiklus omaette.
Rebeka: “Eriti tore oli [koolist] tagasitulek, sest siis oli aega ja sai mängida. Talvel käisid nad kelkudega, vedasid üksteist kordamööda ja mängisid lumesõda.”
Arlis: “Minu vanaema kõndis igal hommikul viis minutit kooli ja kaks tundi tagasi. /…/ Tema kodu juures oli kivi, mis asus Kannikese poe ees. /…/ Alati, kui kool lõppes, tulid nad selle kivi otsa /…/ ning ajasid seal juttu ja millegi pärast oli minu vanaema alati viimane.”
Milde ja Aksel korraldasid pärast oma vanaisa põhjalikku usutlust ja uurimistööd eksperimendi ja kõndisid ühel varahommikul jalgsi üle nelja kilomeetri läbi Brüsseli kooli, et teada saada, mis tunne taadul oli neljakilogrammise kotiga iga päev kooli marssida; ning tegid sellest vahva videoreportaaži.
Vana aja mänguasjad ja mängud
Meenutustest ilmneb, oli mänguasjapoodidega vanal ajal kehvasti. Talulastel olid mängukaaslasteks loomad või isetehtud asjad.
Frida Mai:
“Lasteaeda polnud võtta,
sõbraks oma loomaaed,
kus kassid-koerad, lehmad-lambad,
kel seljas villa-karva kraed.”
Oskar: “Vanaema mängis lapsepõlves nukkudega, mille olid teinud ema ja emaema. Natuke suuremana hakkas ta endale ise nukke tegema. Isa aga meisterdas puidust nukumööblit ja kiikhobu.”
Sophia vanaema nukk oli küll ostetud, aga seda kallim - väärt pärandusena on see liikunud põlvest põlve ning jõudnud nüüd Sophia kätte. Ka Ericu vanaema ainus mänguasi - nukk Reet - on tal siiani alles ja hoitud. Nukk Maie aga oli Marloni vanaemale parimaks sõbraks ja mängukaaslaseks.
Mironi vanaisal oli suisa hunnik mänguasju: hobune, tinasõdurid ja klotsid. Sellegipoolest ehitas ta käepärastest vahenditest, näiteks suhkrukuubikutest maju, kuni sai päris konstruktori.
Valteri vanaisa otsustas aga kõik vajaminevad masinad ise leiutada ja valmis ehitada, isegi jalgrattale pani mootori peale.
Noorematel vanavanematel oli mänguvõimalusi palju rohkem, nagu kirjutab Brit Olivia: “Minu vanaema lapsepõlv oli väga huvitav, sest ta ema ja isa ehitasid uut maja. Ja siis neil oli palju ehitusmaterjale. Ja siis ta isa ehitas talle tühjadest pudelikastidest maja ja ema tegi kõrvale oma aiamaa. Ja siis neil olid poiste ja tüdrukute salaonnid. Nad viisid pudeleid ja ostsid saadud raha eest limonaadi ja saia ja mugisid salaja oma onnis.”
Eluolu
Nagu selgub, elasid erinevad vanavanemad lapsena väga erinäolisi elusid. Ühed pidid kõvasti tööd rabama, reeglina käisid karjas, hoolitsesid koduloomade eest ja töötasid põllul. Koolitööd ja raamatulugemine, rääkimata muudest lõbustustest, tulid kõne alla alles siis, kui muud tööd tehtud. Saara vanaisal jäi töö tõttu esimene klass pooleli, Aino luuletuses kiirustas vanaema tund aega varem kooli, et oleks aega mängida ning Ervini vanavanaema vanemad viidi vangilaagrisse ning ta pidi hoolitsema hoopis enda ja noorema õe-venna eest.
Aga kui elu muutus lihtsamaks, said ka lapsed rohkem vabadust, mis on praegustele lastele jällegi tundmatu. Rebeka: “Lapsed olid vanasti palju iseseisvamad ja said kõike ise teha. See tundub palju toredam aeg.”
Brit Olivia: “Vanaema rääkis, et neil oli hästi palju vabadust. Nad võisid hästi palju metsas käia, mängida, teha, mida tahtsid.”
Vana aja eluolust saab näha ka muid vahvaid pildikesi, näiteks nõukaaja reaalsust kirjeldavates lugudes Melania vanaema ja ema “[l]õpuks ostsid mõnusate talvesaabaste asemel roosad toasussid, sest mine tea, millal neidki jälle saab” ning Rouven räägib sellest, kuidas vanaisa pättust tehes kinos käis ja ulakuse pärast koolist välja visati.
“Minu vanavanaema Luulega saab alati nalja” (Lotta)
Vanavanematega koos asju tehes ja nende lugusid kuulates tuleb välja, et neid ühendab lastega nii mõnigi ühine huvi. Vanavanemad oskavad teha maailma parimaid pelmeene, kooki ja krõbekartuleid. Mironi vanaisale meeldib uudiseid vaadata ja viinerid kartulipüreega. “Borissile oli huvitav mänguasju lahti võtta, et näha, mis seal sees on. Minule on see samuti huvitav,” lisab ta. Brit loetleb: “Vanaemaga loeme raamatuid, kasvatame aiamaa peal taimi ja hoolitseme tema lilleaia eest.” Ka Saara askeldab koos oma vanaisaga aias ning armastab tema kassi. Emma Sofiat ühendab vanaemaga jälle armastus koerte ja male vastu. Sophiale õpetab vanaema klaverit.
Vanavanemate lapsepõlvelood õpetavad lastele muudki - vastupidavust ja vaatama kriitiliselt seda, mis neil on. “Vanavanaema eeskuju alati annab mulle jõudu vaatamata raskustele edasi minna,” kirjutab Ervin.
“Ta oli üks väga armas tüdruk.” (Emma K.)
Sellistena jäävad nad lastele meelde - lahkete vanaemade-vanaisadena, aga ka vaprate ja lustlike lastena - Lotta väike vaarema sumamas oma Teele-nimelise hobusega läbi lume, Tuule koolilapsest vanaema leidmas lohutust kahest kassist, kes teda kooliteel saatsid, Emma Sofia tütarlapsest vanaema silitamas oma armast koera, Mironi ja Valteri poisikestest vanaisad ehitamas maju ja masinaid. Täpselt nagu lapsed praegu, olid ka nemad lapsed jagratastel ja kivide otsas, mängisid kulli ja rahvastepalli.
Omaloomingukonkursil osalenud lapsi tervitasid isiklikult Eesti esiklounid Piip ja Tuut, lapsed said tänukirja ja kommi ning nende töid saab lugeda, fotosid ja videoid vaadata Eesti Kool Belgias lehelt:
https://sites.google.com/view/eesti-kool-belgias/omaloomingukonkurss
Eesti Kooli ja Eesti Seltsi tegevust toetavad haridusministeerium, välisministeerium, Eesti Keele Instituut ja Integratsiooni Sihtasutus läbi väliseesti kogukondadele suunatud haridus- ja omaalgatusprojektide.
Maria Ariko
eesti keele õpetaja
Eesti Kool Belgias
Brüsseli II Euroopa Kool
