Elina: luule aitab maailma mõista

„Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin sääl...“

G. Suits

Elena (41) elu on kirev sulam erinevatest keeltest ja kohtadest. Ta sündis ja kasvas Peterburis, õppis prantsuse keelt ning töötas pikalt Pariisis. Eestisse kutsusid Elenat kaunid lapsepõlvemälestused.

Elena isa on pärit Piirissaarelt – väikeselt saarelt Peipsi järves. Nagu nimigi ütleb, on Piirissaar eriline paik: saar piiri peal. Saare elanikkond koosneb suures osas vanausulistest.

Elena isa sündis lihtsasse kalameeste perekonda, mille ajalugu Piirissaarel ulatub 17. sajandisse. Noore mehena armus ta aga hoopis venelannasse, abiellus ning kolis elama Peterburi. Seal sündis perre Elena.

Ehkki Elena kasvas üles Peterburis, käidi Piirissaarel iga suvi. Sealt pärinevad ka Elena helgeimad mälestused. Talle meenub sillerdav meri, laiad sibulapõllud ja suur naerusuine perekond.

Ka Venemaal oli Elena pidevalt ümbritsetud eesti kultuurist. Vanemate raamatukogu oli täis eesti kirjandusklassikat, jõuluks pandi lauale mulgikapsad.

Eestisse tulek kui koju jõudmine

Peterburis omandas Elena keskhariduse ning õppis ülikoolis prantsuse keelt. Pärast ülikooli lõpetamist kolis Elena Prantsusmaale. Kokku elas ta seal kuus aastat: kirjutas doktoritööd ning pidas Pariisi 8. ülikoolis prantsuse kirjanduse loenguid.

Prantsusmaal elades sai Elena tööpakkumise, millega kutsuti ta tagasi Peterburi. Seal õpetas ta välistudengitele prantsuse keelt ja humanitaaraineid.

Peterburis hakkas naine aga tundma, et tema identiteedist on üks kild puudu. Ta tajus, et sooviks elada oma sugulastele lähemal ja õppida korralikult selgeks eesti keele. Esimese sammu kolimise suunas tegi ta Eesti konsulaadis: ta taotles endale Eesti passi.

„Kuna olen sünni järgi eestlane, sain passi kätte väga kiirelt,“ tõdeb Elena. Asjaajamise lihtsus julgustas naist unistuse poole edasi püüdlema. Tänavu augustis koliski Elena Tallinnasse. Kolimine kulges sujuvalt, sest asju oli vaid paar kohvritäit.

„Ma vaat et imestasin, kui lihtsasti kõik käis,“ ütleb naine. Ehkki tema ema ja isa elavad tänaseni Peterburis, on Elenat Eestis toetamas palju sugulasi.

Elena käis ka Integratsiooni Sihtasutuse nõustamisel, mis oli talle väga meeldiv kogemus. „Nõustaja aitas välja selgitada töö leidmise ja keelekursuste võimalusi,“ räägib ta. Elena leidis endale kiiresti töö ning töötukassa abi ei läinudki vaja.

„Mul oli ka võimalus taotleda tagasipöörduja toetust, kuid tundsin, et see ei ole mulle. Las see läheb kellelegi, kellel seda päriselt vaja on,“ seletab Elena.

Eesti – kontrastide maa

Ka Eestis on Elena prantsuse keelega seotud. Praegu töötab ta Tallinna Euroopa koolis prantsuse keele õpetajana. Tema õpilased ja kolleegid on eri rahvusest ning Elena naudib õhkkonda väga. „Ma tõesti armastan oma tööd!“ on naine õnnelik.

Elena on pühendanud suure osa elust keeltele ja õpetamisele. Huvitaval kombel on palju keeleõpetajaid ka tema suguvõsas. Elena on märganud, et õpetajaid austatakse Eestis väga.

Luule aitab maailma mõista

Kuna Elena juured on saarel, on märgiline ka tema lemmikluuletus „Oma saar“. Gustav Suitsu luuletus räägib saarest, kuid ka oma koha otsimisest maailmas. Elenale on luule ja kirjandus oluline viis oma identiteeti avastada.

Identiteediga on Elena tegelenud palju. Tema taust on nagu erinevate tükkidega pusle: vanaisa oli kalamees Piirissaarel, Elena ise sündis Venemaal, aga on tihedalt seotud prantsuse keelega. Naine kirjutab prantsuse keeles luuletusi ning ammutab inspiratsiooni oma värvikast elust.

Kirev kultuurikompott viib Elena vahel ka naljakate juhtumisteni. Näiteks Sofi Oksase „Puhastust“ lugedes mõistis naine järsku: ta loeb prantsuse keeles lugu, mille on kirjutanud Eesti sündmuste põhjal soome autor.

Kavalad nipid keele omandamiseks

Kõige raskem on Elenale eesti keele õppimine. „Kui olin väike, rääkisin eesti keelt väga hästi – minu sõbrannad olid eestlased,“ meenutab Elena. Lapsena käis ta ka Peterburi Eesti Kultuuriseltsis eesti keele tundides.

Elena mäletab siiani oma õpetajat ja luuletust „Meie kiisul kriimud silmad“. Seltsis toimuvad tänaseni eesti keele kursused, lisaks saab laulda kooris ning tantsida rahvatantsu.

Prantsusmaale kolides Elena enam aktiivselt eesti keelt ei õppinud ning keel läks pisut rooste. Seetõttu oligi naisele oluline tagasi Eestisse kolida. Ka tema praegune eesti keele õpetaja on Peterburi Eesti seltsist – Elena kohtub temaga Skype’i teel.

 „Nüüd saan rääkida eesti kolleegidega eesti keeles,“ rõõmustab naine. Lisaks suhtleb Elena eesti keeles oma prantslastest töökaaslastega, kes tahavad samuti Eestis elada ja eesti keelt õppida.

Elena leiab, et eesti keel on väga huvitav ja haruldane keel, mida tuleb väärtustada. Kõige raskemaks peab ta rohkeid käändeid. Elena unistab tõlkimisest: näiteks tahaks ta tulevikus tõlkida eestikeelset luulet. Ta soovib kirjutada ka romaani, mis põhineb tema perekonna huvitaval ajalool.

Elenale on eesti keele oskus väga oluline. Seda paneb ta südamele teistelegi tagasitulijatele: „Õppige eesti keelt, ärge kartke inimestega rääkida!“ soovitab Elena. Keele harjutamiseks on mõeldud ka erinevad Integratsiooni Sihtasutuse tegevused: alates keraamikast kuni lauluringini. Kõiki võimalusi saab uurida sihtasutuse kodulehelt.

Ehkki paljud eestlased tahavad rääkida inglise või vene keelt, teab Elena head nippi: mõnikord ütleb ta poes või väljas käies, et räägib vaid eesti ja prantsuse keelt. Nii ei kipu eestlased võõrkeelele üle minema ning Elena saab kavalusega rohkem eesti keelt harjutada.