Lina Zaitseva: Grusiini saiast võõrutada on lootusetu

Mart Mardisalu kirjutab Gruusias elavast eestlannast Lina Zaitsevast, kellel on oma pagaritöökoda, kus küpsetatakse ehtsat eesti leiba.

Maailm, nagu teada, on väike, ja igast selle sadamastki leiab eestlase. Sellest hoolimata tabab Thbilisis hästi varustatud toidukauplusse sattunud kaasmaalast üllatuspomm, kui ta letil eesti rukkileiba märkab. Koduselt lihtsasse ja maitsekasse paberkotti pakitud lõhnav „tellis“ ei paisuta aga Eesti ekspordinumbreid, vaid valmib siinsamas asuvas pagaritöökojas, mille perenaiseks on juba aastaid eestlanna Lina Zaitseva.

Leivaküpsetamise juurde viis Lina, nii paradoksaalne kui see pole, 2008. aasta Vene-Gruusia augustisõda. Närvilised ajad tõid kohaliku eestlaste diasporaa tavapärasest sagedamini Eesti saatkonda kokku ning teades, et Lina tegeleb toitlustuse ja küpsetiste valmistamisega, tegidki kaasmaalased ühel sellistest koosviibimistest Linale ettepaneku jutust toitvamalt kodumaad meenutada.

Naise sõnul polnud tal sel ajal aimugi, mida leivategu endast kujutab. Retsept sündis sõna otseses mõttes põlve peal, taigen segati kokku eestlaste kaasa võetud varudest, kuid ahju see lõpuks sai ja Linale endalegi üllatuseks pistis sealt nina välja tumepruun lõhnav pätsike, mis mekutajate kõhud koduigatsusest nurruma pani. Juba järgmisel eestlaste koosviibimisel soovisid inimesed maitseelamust korrata, tellimusi laekus järjest rohkem, suurenesid küpsetatavad kogused ja märkamatult oli Linast saanud alustav leivatööstur.

Nüüdseks huugavad ahjud kuuel päeval nädalas ning Eesti rukkileiba leiab põhjamaise seedetraktiga inimene suurlinna kümnetest poodidest. Lina ütleb, et peamiselt tarbivad tema ettevõtte toodangut Gruusia pealinnas elavad välismaalased riikidest, kus on musta leiva söömise traditsioonid. Klientide hulgast leiab eestlasi, lätlasi-leedukaid, venelasi, valgevenelasi, skandinaavlasi, ukrainlasi, poolakaid ja teistegi rahvaste esindajaid. Üldiselt, mainib Lina enesekindlalt, need, kes on korra tema leiba juba ostnud, teevad seda veel.

Grusiinidega on lugu komplitseeritum. Leivaostjate hulgas leidub muidugi neidki, kuid kohalike söögiharjumused kasvavad välja siiski sügavalt valgest saiajahust. „Grusiin proovib musta leiba küll julgelt ja hea meelega,“ sõnab Lina ja lisab siis resoluutselt, „kuid tema võõrutamine valgest saiast on lootusetu!“ Põhjuseks nisujahutoodete tarbimise pikad traditsioonid, rukkileiva suhteliselt kõrge hind, aga ka kohalikule harjumatu musta leiva maitse, lõhn ja välimus. Kord sai ta isegi telefonikõne, milles murelik tarbija äsja ostetud rukkileiva spetsiifilist, pisut niisket konsistentsi vähese küpsetamise tulemuseks pidas. „Mul oli üksjagu seletamist, veenmaks helistajat, et küpsetatud leib toores pole,“ naerab Lina.

Ammu enam pole toores ka Lina suhe Gruusiaga. Mägede päike on teda siin paitanud juba rohkem kui 40 aastat. „See oli aastal 1975, kui mu sõbranna mind enda juurde külla kutsus ning seal viibis ka üks tumedapäine kena noormees,“ kirjeldab Lina delikaatselt Tallinnas alanud ja ta 1982. aastal Thbilisisse toonud romaani algust. Oma sõnul ei uskunud ta toona, et Gruusias kohaneda ja veel tähtsam, koduneda suudab. „Kõik oli siin Eestiga võrreldes teisiti, toidust peremudelini,“ ütleb endine tallinnlanna. „Alguses ei saanud ma midagi süüagi, kõik maitses nii võõralt ja harjumatult,“ muigab ta.

Aega võttis ka siinse suguvõsa dünaamika ja traditsioonidega harjumine, sõnab Lina ja lisab itsitades, et teab vägagi hästi, mida tähendab võimukas ämm. Kohanemine Gruusia elu eripäradega võttis kohati lausa filmilikud pöörded, ütleb ta ja räägib loo sellest, kuidas ta kord raskel hetkel otsustas tagasi Tallinnasse pöörduda. „Nad said mu kätte alles lennujaamas,“ poetab oma siinse elu keerukat algust taasluues kunagine põgenev pruut.

Praeguseks lõviosa elust Gruusias elanud Lina on aastatega kohalikke hästi tundma õppinud. Kammertooni annab grusiini minapildile riigi iidne ajalugu, ristiusk ja geograafiline asukoht erinevate tsivilisatsioonide ristumispaigas. Kolmest küljest mägede ja neljandast merega piiratud lummava loodusega viljakas maa katab laua, inspireerib, pakub hingerahu ja lunastust. Tähtsaim on aga grusiini jaoks tema pere ja suguvõsa. Klann on ühtaegu nii praktiline turvavõrgustik kui ka evolutsiooni käigus välja arenenud sotsiaalkultuuriline kood, millest leiab vastused pea igaks elujuhtumiks.

Kui palume Linal grusiini iseloomustada, laotab ta kiirelt laiali kogu paleti. Grusiin on tema hinnangul väga uhke, lahke, isetult abivalmis, külalislahke, avatud ja elurõõmus. Jäänud hetkeks mõtlema, lisab ta eeltoodud ritta kannatlikkuse. Vastus paneb kulme kergitama, sest see loomuomadus ei mahu üldiselt meie stereotüüpsesse käsitlusse keevalistest mägede poegadest. Hämmeldust märgates selgitab Lina, et ei tea ühtki teist rahvast, kes nii tohututes kogustes kitsikust ja keerulisi majanduslikke olusid oleks olnud nõus välja kannatama, kui grusiinid seda  viimase 30 aasta jooksul teinud on.      

Igas edetabelis esimeseks tulla sooviv eestlane tahaks siinkohal muidugi Linale vastu vaielda ja tõsta lauale kaalukad argumendid 800-aastasest orjapõlvest, kuid otsustame mõru pilli alla neelata ja grusiinid lõksu meelitada hoopis mujal. Pärime naiselt, kes oma pagari- ja toitlustusfirmas kohalikele ka tööandjaks, kuidas on lood grusiinide paljuräägitud laiskusega. „Utsitada on neid teinekord tõesti vaja ja nõudlik peab olema, kuid kui ülesanded selged, teevad nad tööd küll ja teevad hästi,“ lausub Lina, kelle hääletämbris seda öeldes tuvastatavad kalgimad noodid lubavad aimata, et juhiste andmisega alluvatele tal probleeme ei ole. „Ja kuulavad ka välismaalasest naisterahva sõna,“ lööb Lina naela vastuvaidlemist mitte sallival toonil lõpuni seina.   

Siinsete oludega hästi tuttava naise remark on seda tähenduslikum, et grusiini peremudel on Eestiga võrreldes märksa meestekesksem ja konservatiivsem. Lina sõnul on olukord naiste võrdse kohtlemise vallas on küll tempokalt muutumas, eriti suuremates linnades, kuid mustrid, mis uueks loomist vajavad, ulatuvad väga kaugele ajalukku ning seetõttu ei maksa neis küsimustes liiga kiiretele lahendustele loota. Või nagu kirjeldab ilmekalt seda lopsakat patriarhaalset idülli kunagi armeenia raadio: „Gruusia mees laulab ja gruusia naine teeb süüa!“

Laulmise mainimine paneb kõrvu kikitama. Uurime Linalt, kumb siis kangem laulurahvas on, grusiinid või eestlased? Suliko või Kungla rahvas?! „Grusiini häälematerjal on kindlasti parem,“ ütleb ta, „grusiin laulab võimsamalt, valjemalt. Aga midagi sellist kõiki haaravat ja üldrahvalikku nagu meie laulupeod, siin ei ole,“ sõnab Lina ja jagab punktid Eesti ja Gruusia vahel. 

Viigiga leppimata pressime edasi ja küsime, kumba neist kahest, Eestit või Gruusiat ta siis ikkagi koduks peab. „Olen vist õnnelik inimene, sest mul on neid kaks. Tallinnas olles ütlen ikka, et olen kodus. Siis mingil hetkel hakkan jälle rääkima, et peaks koju tagasi minema. Ja pean silmas Thbilisit,“ tõdeb ta veidi eleegiliselt.

Sidet Eestiga on Lina alati tähtsaks pidanud. Ta püüab nii tihti kui vähegi võimalik külastada „vana kodumaad“ ja sealseid sugulasi. Thbilisis on temast saanud väikese eesti diasporaa üks hingi, keda kohalike eestlaste ühisüritustele oodatakse vähemalt sama palju kui Lina ettevõtte valmistatud suupisteid või küpsetatud leiba.

Möödunud aasta detsembris anti Gruusia eestlaste jõupeol talle üle toonase välisministri Urmas Reinsalu allkirjaga tänukiri eestluse edendamise eest võõrsil. Linat liigutas see lihtne „diplom“ väga – keda saakski märkamine ja tunnustus külmaks jätta?! Kuid tema jaoks oli ehk tähtsamgi, et tänukiri võttis omal moel kokku kogu ta elu. Kahel maal ja kahes keeles.

Kodu-eestlasi julgustab Lina Gruusiaga tutvuma tulema. Rändur leiab eest vapustavalt kauni maa ja erakordselt külalislahked inimesed. Grusiinidele paneb ta südamele vaid üht: „Soovin, et nad oma maad rohkem hoiaksid!“

Selle üleva mõttega sobiks meie randevuu magushapult lõhnavas leivakojas ehk lõpetadagi, kuid keeldume lahkumast parima mtsvadi retseptita. Selgituseks – mtsvadi-ks nimetavad grusiinid rooga, mis meile tuntud šašlõki nime all. „Mingit marinaadi pole tarvis, kasutan ainult soola, maitset kohendame hiljem taldrikul ja kastmega,“ reedab Lina mägilaste kulinaarsed saladused. „Kõige olulisem on tooraine, kvaliteetne sea kael, soovitavalt sellise looma, kes vabalt mägedes ringi jooksnud. Liha õige suurusega tükkideks, vardasse ja otse kuumadele sütele. Soola panen ma alles pärast liha valmimist, siis maitsestab ta seda. Eelnevalt lisades kisub sool lihast mahlad välja ja tulemus jääb kuiv.“ 

Hiljem, juba autos istudes, kui mõte ikka ja jälle halastamatu järjekindlusega mägedes vabalt ringi silkavate sigade ja süte juurde naaseb, meenub äkki üks aforism: „Naine on nagu sool, ta annab elule maitset!“ Kui tõsi see Lina puhul on.