Märkmeid ja märkamisi soome-eestlastest

Soome eestlaskonnas mõned aastad toimetades on mul tekkinud mitmeid mõtteid soome-eestlaste eluga seoses. Kui ÜENV kaudu tekkis võimalus oma märkmeid jagada, võtsin ma selle heameelega vastu. Alles kirjutama hakates mõistsin, kuivõrd võimatult lai see teema on ja kui palju sellest veel oleks võimalik kirjutada. Seepärast ongi järgnev tekst ainult minu subjektiivne ja visandlik vaatenurk sellest, mis mulle on Soome eestlaskonnas viimasel ajal silma jäänud. Olen kirjutades pidanud meeles sellist lugejat, kellele soome-eestlaste asjad ei ole just kuigi tuttavad, aga ma usun, et ka kohalikud aktiivid leiavad siit mõne uue mõtte.

Taustaks on vast hea teada, et olen ise kakskeelne ning yles kasvanud eesti ja soome keele ning kultuuri sees. Kuigi olen veetnud palju aega mõlemas riigis, olen keskhariduse saanud ikkagi Eestis ning pysivamalt Helsingisse kolinud umbes neli aastat tagasi. Sellest saati olen ma olnud otsapidi soome-eestlusega seotud, mis on nyydseks päädinud Helsingi Eesti Üliõpilasseltsi loomisega.

Kalevipojad ja muud

Soome-eestlased näivad olevat väliseestluses omamoodi anomaalia. Teadatuntult on suurim eestlaste diasporaa tänapäeval just nimelt Soomes. Aastate jooksul on Soome eestlaskonna suuruse kohta esitatud erinevaid hinnanguid, kuid ametlik statistika liigub kuskil 50 000 inimese kandis. Veidi yle poole neist elab Helsingi pealinnapiirkonnas. Kusjuures on Helsingit, Vantaad ja Espood võimalik eestlaste arvu poolest võrrelda Keila, Haapsalu ja Sauega.

Soome-eestlased on väliseesti kogukonnana suhteliselt noor kogukond ning see on kasvanud praegustesse proportsioonidesse alles viimase paari aastakymne jooksul. Suure põgenemise ajal syndinud väliseesti kogukondadel on olnud rohkem aega organiseerumiseks ja nendega võrreldes pole Soome eestlaskond võtnud veel oma lõplikku kuju. Soome-eestlaste omavahelist organiseerumist võib aeglustada ka see, et vastupidiselt põgenejatele tuldi Soome vabatahtlikult ning lisaks sellele oli suur osa tulijatest lihttöölised.

Muidugi mängib soome-eestlaste elus rolli veel see, et Eesti on ainult kiviviske kaugusel. See teeb yhenduse hoidmise lihtsamaks kui teiste väliseesti kogukondade puhul, lykates samuti edasi vajadust tegeleda igapäevaselt eestlusega.

Kui mõelda soome-eestlaste tulevikule, siis seda on vahetevahel võrreldud 1960.–1970. aastatel Rootsi kolinud soomlastega. Analoogselt soome-eestlastele kolis märkimisväärne osa Soome elanikkonnast Rootsi parema palga järel. Paljud neist plaanisid Soome naasta ja mõned seda ka tegid, kuid paljud jäidki Rootsi elama. Tänapäeval on soome keel yks Rootsi viiest vähemuskeelest ning soomlased mängivad olulist rolli Rootsi yhiskonnas. Soome taustaga inimeste arv Rootsis kasvab endiselt, kuid yha väiksem osa neist oskab soome keelt. Kas midagi sarnast võiks juhtuda ka Soomes elavate eestlastega?

Astume korraks sisse soome-eestlaste majja

Oleks huvitav teada, millised inimesed, kohad ja organisatsioonid tulevad väliseestlastele meelde just soome-eestlaste peale mõeldes. Nimelt valitseb selles murdeealises kogukonnas teatud ebaselgus selle kohta, kellel on lõpuks õigus esindada Soomes elavaid eestlasi.

Soomes oli Eesti taasiseseisvumisprotsesside ajal juba mitu keskorganisatsiooni, mis tegelesid eestlaste abistamisega murdelisel ajal. Aegapikku hakati neid estofiilseid organisatsioone pidama Soomes Eesti asjatundjateks. Eelkõige pean silmas SVYLi ehk Soome Eesti Seltside Liitu ja Tuglase Seltsi. SVYL jäigi rohkem estofiilsete seltside katusorganisatsiooniks, kuid Tuglase Selts otsustas yhel hetkel laiendada oma tegevust ning hakata esindama ka soome-eestlasi. Ma ei tea, millist rolli Tuglase Selts täpsemalt plaanis endale võtta, kuid näib, et nende plaan ei sobinud kohalikele eestlastele, kes 2019. aastal asutasid EOVSi ehk Eesti Organisatsioonide Võrgustiku Soomes. See katusorganisatsioon on nyydseks koondanud enda alla 12 soome-eestlaste loodud yhendust.

Niisiis olemegi me olukorras, kus yhelt poolt põrkuvad kokku väärikas estofiilne traditsioon ning teiselt poolt noore eestlaskonna vajadus esindada iseennast oma organisatsioonide kaudu. Kui sellesse kompotti lisada veel laiem majanduslik kehv seis, piiratud rahastusvõimalused ning ylaltoodust tegelikkuses palju keerukam ajalugu eri organisatsioonide vahel, tekibki lõpuks yks ebaselge olukorra puntrake.

See, et meil on nii palju aktiivseid tegijaid, pole ju iseenesest mingi probleem. See on hoopis väga rõõmustav ning siinkohal olgu öeldud, et Tuglase Seltsi ja SVYLi roll soome-eestlaskonna toetamisel on hindamatu, olgu selleks siis Mardilaada korraldamine, Eesti Maja asutamine või Eestit tutvustavate ajalehtede väljaandmine. Probleem on pigem selles, et kolm katusorganisatsiooni ajavad sisuliselt samu asju omaette, raisates niiviisi oskusi, aega ja ressursse. Lisaks sellele võib väljastpoolt tulijale jääda arusaamatuks, kelle poole peaks soome-eestlasi puudutavate kysimustega pöörduma. Ma loodan, et me liigume tasapisi selle poole, et meil oleks tulevikus Soomes yks yhine ja laialt tunnustatud soome-eestlasi ja estofiile esindav organisatsioon.

Grupifotol oleme EOVSiga kohtumas uue suursaadikuga.

Igapäevaelust enesest

Seda oodates tulgem korraks tagasi igapäevaelu juurde. Nagu varasemalt juba mainisin, erinevad soome-eestlased teistest väliseesti diasporaadest suuresti juba Eesti läheduse ning eestlaskonna suuruse tõttu (eriti Helsingi pealinnapiirkonnas elades). Eesti keelt kuuleb ja näeb linnaruumis sisuliselt iga päev. Paljud käivad Eestis vähemalt kord kuus või elavadki kahes riigis korraga – selliseid minugisuguseid pendeldajaid kutsutakse hargmaisteks või kaksmaisteks. Kaksmaisus on jällegi täielik õudusunenägu riigiaparaatidele, mis on ehitatud ideele, et inimene elab yhes riigis korraga. Seepärast on kaksmaistel tihtipeale probleeme maksude, kindlustuste, toetuste, kodakondlike õiguste ja kohustuste ning teiste byrokraatlike teemadega. Rääkimata identiteedist: tihedad seosed mõlema riigiga võivad luua olukorra, kus inimene tunneb hästi mõlemat maad, kuid ei tunne ennast täiesti koduselt kummaski.

Neile, kes aga tahavad end eesti keele ja kultuuriga ymbritseda, on õnneks Soomes palju võimalusi: lisaks kõikide suuremate tähtpäevade tähistamisele korraldatakse igal pool Soomes aeg-ajalt väiksemaid ja suuremaid laulupidusid, kontserte ja tantsuetendusi, millele lisanduvad veel lugematud teatrietendused, näitused, raamatuklubid, virtuaalkohtumised, koolitused ja keelekohvikud. Soome-eestlased peavad omavahel sidet eri kanalite kaudu, millest teadatuntuimad on mitmed soome-eestlaste grupid Facebookis. Helsingis on kakskeelne põhikool ning eesti keelt on võimalik õppida ka mitmes ylikoolis. Soome-eestlastel oma ajalehte pole, kuid Tuglase Selts annab välja kakskeelset kultuurilehte „Elo“.

Unistustest

Sellised on minu märkmed ja märkamised Soome eestlaskonnas toimetades. Ma ise unistan tihtipeale Helsingis ringi jalutades igasugustest asjadest, mis soome-eestlastel võiksid olla. Kas meil võiks olla oma ajaleht? Kas oleks mõtet ajada eesti keele vähemuskeele staatuse asja? Kas meil võiks olla kuskil koguni yks eestlaste kultuurikvartal? Kas peaks hoopis pyhendama kõik oma jõud Talsingi tunneli edendamisele, et lihtsustada oluliselt Eesti ja Soome vahel liikumist? Millist rolli võiks eesti-soome segakeel tulevikus mängida?

Võib-olla on õige kysimus hoopis selles, millest peaks alustama. Lõppude lõpuks esindavad erinevad ideed erinevaid viise, kuidas toetada selle taga peituvat soome-eestlaste kogukonda. Ma loodan, et Soome eestlaskonnast kasvab tasapisi välja tugev ja omanäoline kogukond, kellel on selge identiteet ning oluline roll Soome yhiskonnas.

*y esines artiklis ü asemel soomepäraselt ☺️