New Jerseyst Tartusse: kuidas Kiirstin Marilyn Kuhi taasleiab oma eesti juured
Pikka aega tundus Kiirstin Marilynile Eesti pigem tema isa kummaline kinnisidee kui osa tema enda identiteedist. Täna on New Yorgis elav laulja ja laulukirjutaja aga astunud sammu lähemale oma juurtele – ta laulab New Yorgi Eesti Maja kooris ning valmistab ette muusikalist austusavaldust oma vanaemale. See on lugu katkestatud sidemetest, vaikimisest ja nende taasleidmisest.
Lapsepõlv kahe maailma vahel
New Jerseys üles kasvades oli Kiirstini kodus alati näha Eesti lippe ja kuulda jutte Eestist. Tema isa Ülo elas justkui omaette maailmas, kus Eesti oli pidevalt kohal.
Erinevalt paljudest teistest väliseesti lastest ei käinud Kiirstin eesti laupäevakoolis ega õppinud rahvatantse. Tema isa oli Eestist põgenenud vaid neljakuuse imikuna – väidetavalt viimase rongiga Tartust 1944. aastal. See põgenemine ja oma isa kaotus, keda ta kunagi ei tundnud, jättis temasse sügava trauma. Seetõttu ei surunud ta ka eesti keelt ega kultuuri oma lastele peale.
„Me teadsime, et isa armastab Eestit väga, aga Ameerika lastena tundus see meile lihtsalt natuke kummaline,“ meenutab Kiirstin naerdes. „Ütlesime talle tihti: Sa lahkusid ju Eestist neljakuuselt – kust see kõik tuleb?“
Keelebarjäär vanaema ja lapselapse vahel
Puuduv side Eestiga avaldus kõige valusamalt Kiirstini suhtes oma vanaema Lindaga. Lakewoodi Eesti kogukonnas elanud Linda rääkis väga vähe inglise keelt.
„Mul on siiani kahju, et ma ei saanud oma vanaemaga päriselt lähedaseks, sest ma ei rääkinud eesti keelt,“ ütleb Kiirstin. „Kui ta meile helistas, suutis ta inglise keeles öelda vaid: Kas su isa on kodus? Tema lugu pidin ma hiljem kokku panema teiste inimeste jutust.“
Alles täiskasvanuna hakkas Kiirstin mõistma oma vanaema elu tegelikku tausta – ärevust, mis pani ta äikese ajal kappidesse peitu minema, sest Tartu pommitamiste mälestus oli jäänud temaga kogu eluks. Samuti avanes tasapisi pere keeruline ajalugu, sealhulgas vanaisa minevik Saksa sõdurina.
Linda, Ülo, Kiirstin
Hetk, mis muutis kõike
Pööre toimus 2019. aastal XXVII laulupeol. Seistes koos vanematega ja vaadates tohutut ühendkoori, tundis ta korraga nii suurt inspiratsiooni kui ka vastutust.
„Kui nägin, et mu isa jääb vanemaks, tundsin, et ma ei saa lasta sellel kõigel koos temaga kaduda,“ ütleb ta. „Tahtsin, et see side Eestiga elaks edasi ka minu põlvkonnas.“
Kuigi eesti keel ei olnud talle loomulik, liitus ta New Yorgi Eesti Maja kooriga. Vastuvõtt oli soe ja toetav.
„Nad ütlesid mulle, et pole tähtis, kas ma eesti keelt juba räägin – tule lihtsalt ja laula.“
Laul kui sild mineviku ja oleviku vahel
Praegu töötab Kiirstin projektiga, mis seob tema loo ringiga tagasi algusesse. Ta salvestab uuesti laulu, mille kirjutas juba 2016. aastal – pala, mis on inspireeritud nii laulvast revolutsioonist kui ka tema vanaema põgenemisest Eestist.
Uue versiooni jaoks on laul tõlgitud eesti keelde Doris Kareva poolt ning taustavokaalid laulavad New Yorgi Eesti Maja koori naised. Tulemuseks on suurem ja küpsem muusikaline austusavaldus juurtele, mida Kiirstin nüüd teadlikult omaks võtab.
„Algupärases ingliskeelses versioonis laulsin, et ma ei tõsta relva, vaid seisan vastu oma sõnade ja lauluga. Nii mõistsin ma laulva revolutsiooni vaimu,“ selgitab ta.
Praegu keskendub ta eesti keele keeruliste häälikute – eriti „ü“ – harjutamisele ja tahab laulda sõnu võimalikult õigesti.
Naine (heliversioon)
Minevikust tulevikku
Kiirstini isa kuulub nn vaikivasse põlvkonda ega räägi oma tunnetest kuigi palju. Hiljuti sai tütar aga temalt erilise tunnustuse. Pärast esinemist 2025. aasta XXVIII laulupeol ütles isa talle, et on tema üle väga uhke.
„Selleks läks küll paar aastakümmet,“ ütleb Kiirstin naeratades, „aga seda temalt kuulda tähendas mulle väga palju.“
Koos uurivad nad nüüd sugupuusaite nagu Geni ja otsivad Tartu arhiividest sugulasi, keda isa on püüdnud leida kogu elu.
Kui varem tundus Kiirstinile, et ta lihtsalt toetab oma isa huvi Eesti vastu, siis nüüd on rollid muutunud.
Täna hoiab ta seda sidet elus juba ise – ja kannab oma pere lugu edasi läbi muusika.
