Suur põgenemine oli massiline põgenemine sissetungiva Nõukogude Punaarmee eest Eestist 1944. aasta hilissuvel ja sügisel. Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks (sest mindi peamiselt meritsi, paatidega) ja põgenenuid paadipõgenikeks.
Eestist põgenes umbes 80 000 inimest, kellest teel hukkus 6–9%. Põgenemise põhjus oli hirm – Nõukogude okupatsiooniaasta terror oli rahval veel värskelt meeles. Lahkuti omateada ajutiselt, mõneks kuuks või kõige enam aastaks.
Põgenikud väikelaeval „Triina”, mis lahkus Tallinnast 19. septembril 1944, pardal ligikaudu 450 eestlast ja 80 rannarootslast.
Põgenike viimane pilk Tallinnale, 21. september 1944. Foto: Eesti Arhiiv Austraalias.
Eesti rannikuäärsetelt aladelt põgeneti peamiselt üle mere, esmalt Soome ja sealt edasi Rootsi. Soome ei olnud võimalik pikemalt jääda, sest seal riskeeriti Nõukogude Liidule väljaandmisega. Mandri-Eestist lahkuti peamiselt Saksamaale. Hinnanguliselt on arvatud, et kodumaalt oli sunnitud lahkuma umbese 80 000 inimest.
Saksamaa okupeeritud aladele jõudis kokku ligi 42 000 eestlast ja Rootsi umbes 27 000.
Põgenike lugudest tuleb välja, et lahkuti lootuses peagi taas kodumaale naasta. Paljud inimesed uskusid optimistlikult, et lahkutakse ajutiselt ja lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.
Kui aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei ole, jäädi paikseks või asuti ümber uutele asukohamaadele üle maailma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.
Paljud rannikuäärsetest linnadest ja küladest lahkunud põgenesid läände ülekoormatud väikelaevades. Foto: Eesti Arhiiv Austraalias.
