Väliseesti noored naudivad suve Eesti keelelaagris
Autor: Cassandra Uus (kultuuriministeeriumi praktikant)
Igal aastal toimub noorte rahvuskaaslaste keelelaager, kuhu on oodatud noored vanuses 13-18, et õppida eesti keelt ja kultuuri. Lisaks käiakse Eestit avastamas, tehakse sporti ning leitakse uusi sõpru samasuguse taustaga. Sel aastal toimus laager kolmes vahetuses – esimeses noored, kelle keeletase on algtasemel; teises noored, kes on edasijõudnud ning kolmandas keelt vabalt valdajad. Kultuuriministeerium, Välisministeerium ning Integratsiooni Sihtasutus käisid külastamas laagri viimast vahetust, kus tutvusime ka lähemalt kolme noorega ning rääkisime nende selleaastasest kogemusest.
Fotol vasakult paremale: Johannes (Austria), Mark Jakob (Inglismaa), Norah (USA)
Milline on sinu taust?
Johannes: Minu nimi on Johannes, olen 16-aastane ning elan Austrias.
Mark Jakob: Olen Mark Jakob, 18-aastane ning elan Inglismaal.
Norah: Minu nimi on Norah, olen 15 ning elan Ameerikas.
Milline on sinu seos Eestiga?
Johannes: Mõlemad vanemad on mul eestlased, kes kolisid enne minu sündi Austriasse. Sündisin Austrias ning elan seal siiani. Kuid pere ja juured on endiselt Eestis ning suhtlus tihe.
Mark Jakob: Minu teada olen ma 100% eestlane – terve pere on eesti taustaga. Ma kolisin Inglismaale seitse aastat tagasi, kui olin 11 aastane.
Norah: Isa on mul pooleldi eestlane ja pooleldi lätlane ning ema eestlane, aga olen terve elu elanud Ameerikas.
Kuidas leidsid tee noorte rahvuskaaslaste keelelaagrisse ning mitmes kord sa siin viibid?
Johannes: Kõigepealt käis keelelaagris minu vend kuus aastat tagasi. Olin siis küll 10-aastane ning liiga noor, kuid juba siis teadsin, et kindlasti soovin külastada seda sama laagrit tulevikus. Samuti soovitas ka ema mul tulla siia laagrisse. Kaks aastat tagasi sain ma 14 ning siis avanes ka võimalus tulla siia laagrisse. Viibin siin juba kolmandat korda.
Mark Jakob: Päris hästi enam ei mäleta, aga minu mäletamist mööda sain soovituse kelleltki, kes oli varem noorte keelelaagris käinud. Mõne hetke möödudes nägime ka Facebookis juhuslikult kuulutust, et selline noorte keelelaager leiab aset ning mõtlesin, miks mitte proovida! Viibin siin teist ja kahjuks ka viimast korda, sest vanus ei luba rohkem.
Norah: Meil on peretuttavad, kes käisid siin laagris mõned aastad tagasi ning nemad meile ka seda soovitasid. Teadsin kohe, et tahan samuti tulla siia keelelaagrisse. Niisiis ootasin, kuna ma saan 14, et saaksin keelelaagrisse samuti tulla. Viibin siin teist korda.
Mis on kõige meeldejäävam tegevus siiani laagris olnud?
Johannes: Ühel laagripäeval oli meil väljasõit Tartusse. Läksime osa noortega Tartu Kunstimuuseumisse. Sealne näitus koosnes eesti kunstnikke töödest, mis oli minu jaoks väga huvitav. Saime tutvuda seal nii eesti ajaloo kui ka eesti kunstiajalooga.
Mark Jakob: Laagripulm oli väga huvitav kogemus. Puhtalt sellepärast, et sellist tegevust ei ole varasemalt tehtud ning see oli lõbus õhtu ja väga meeldejääv. Laagris viibivatele noortele anti paar päeva enne pulma toimumist teada, et leiab aset laagripulm ning enne pulma tuleb teha ka abieluettepanek. Kõik said ka omale meeldiva rolli – kes oli abielupaar, pulmaisa, sugulane või hoopiski sõrmusekandja. Kõik nägi välja nagu päris pulm!
Norah: Ma arvan, et kõige meeldejäävam on olnud laagripulm. See kogemus oli nii lahe – me kõik tulime kokku, tantsisime terve õhtu ning sellega kaasnenud mängud olid samuti väga toredad!
Mis meeldib sulle kõige rohkem Eesti puhul, mis sind siia alati tagasi toob?
Johannes: Kindlasti toob mind alati siia tagasi perekond, keda külastada. Lisaks ka inimeste erinevus. Austrias viibides näen kogu aeg ühte ja sama suhtumist, aga Eestis olles on see täiesti teistsugune. Tulles Eestisse, olen ma täiesti uues keskkonnas ning saan suhelda uute inimestega. See, et on võimalik suhelda väga erinevate kultuuritaustadest inimestega on väga arendav ning suur kogemus, mida noorelt omandada. Tänu sellele olen ma näinud, et kõik inimesed ei ole samasugused.
Mark Jakob: Ühiskond ning ka ümbritsev atmosfäär. Kui ma kõnnin poes ja näen Eesti toitu, siis see annab mulle hea emotsiooni ja tunde või kui ma saan suhelda inimestega eesti keeles, siis tunnen end kohe teistmoodi, kui välismaal olles. Me oleme nii väike rahvas ning see kokkuhoidvus toob nii sooja ja hubase tunde. Just see tunne, mis mind valdab, kui olen Eestis, on mu kõige lemmikum osa.
Norah: Mulle meeldib see vabadus, mis ma siin kogeda saan. Ameerikas ma ei saa üksi liikuda, sest seal puudub ühistransport ning vanemad peavad kogu aeg sõidutama. Eestis olles aga saan ma lihtsalt öelda, et lähen sõpradega õue ning astuda lihtsalt bussi peale ja minna.
