Ants Johanson: Mis meid ühendab?

Oleme harjunud mõttega, et eestlasi ühendab keel. Oma keel on igale rahvusele enese väljendamiseks ja teineteisest arusaamiseks kõige nõtkem vahend ning endise emakeeleõpetajana olen sellega mõistagi päri, ent ... Sageli kohtab suhtumist eesti keelde, nagu see oleks midagi religioonisarnast. Või puusliku. Midagi, mille põhjal lahterdada inimesi omadeks-võõrasteks. 

Või nagu mõnes sotsiaalmeedia vaidluses, kus muude argumentide lõppemisel hakatakse ette heitma õigekirjaviga või vale sõnakasutust. Aga ei ole ju ainult keel – lõppeks on see ju vahend, mitte eesmärk – mis meid ühendab, vaid on veel muudki, mis teeb meist eestlased – päris nutikas oleks igaühel, kelle jaoks eestlus on tähtis, selle üle järele mõelda.

Kas ei ole aga nii, et vähemalt sama oluline kui eesti keel on kõik meie elus ja ümber, mida me tajume kokku kui „eestilikku“. See, kuidas me teretame, kui valjusti räägime, kuidas žestikuleerime (või ei tee seda). Kuidas ja mida me sööme. Mis on oodatud ja lubatud ning missugused on tabud, see tähendab, meie tavad. Mis laule me laulame, pillilugusid mängime ja tantsime. Või kuidas suhtume loodusesse. Näiteks miks läheb meile niivõrd korda metsa saatus, isegi kui linnainimene sinna harva satub? See ei ole ainult soov, et „las jääda nii kui oli“, pigem on see kauge taju, et läbi aastasadade on keerulistel aegadel mets meid kaitsnud ja toitunud ning seetõttu on vaja metsi hoida. Näiteks minule isiklikult on tähtis, et suured kivid püsiksid omal kohal, et neid maamärke mingil põhjusel ära ei kaotataks. Oluline on, et ma ei unustaks ära oma vanaema ja vanaisa, nende kodu lõhnu, nende keerulist elusaatust ja kannaksin hoolt nende hauaplatside eest.

Eestlastel, kes ei ole Eestis sündinud või seal pikemat aega elanud, on eelkirjeldatuga võrreldes küllap mõneti teistsugused tunded. Kuid kindlasti on nad eespool kirjeldatust rohkem või vähem esivanematelt kaasa saanud. Nende eesti meel ei avaldu küll ehk eesti keele rääkimises, eriti kui see oskus peres on juba enne neid hääbunud või ei leita õppimiseks motivatsiooni, aga päritolu tajumine või soov seda tajuda võib olla ka kõigest kujutletav – veidi müstiline esivanemate maa kuskil kaugel! Kas pole ka säärane igatsus eestilik? Enda päritolu, juurte tunne võib areneda ka sooviks ja tegudeks Eestit külastada või isegi oma tööasju Eestimaaga siduda. 

Samuti saab ka näiteks jaapanlane olla eestlane, kui ta tahab meie kultuuriruumis elada. Ja küllap ta siis ka meie keeles suhtlema õpib. Vajadus aitab. Sundimine ei aita.

Ants Johanson
Eesti Kultuuriseltside Ühenduse (EKSÜ) juhatusest