Mineviku mõju ulatub tänapäeva

Marju Rink-Abel, kes sündis Geislingeni põgenikelaagris ja kelle ristiisa oli Karl Ristikivi, räägib oma perekonnaloo ja ka sellest, kuidas ta USAs elades on eestlust hoidnud ning Eesti vabaduse eest koos kaaslastega poliitilist võitlust pidanud.

Minu ema Hildegard Rink, neiupõlvenimega Romet, oli pärit Narvast, kus ta isal oli kodune kudumistöökoda. Ta isa oli saanud haavata Esimeses maailmasõjas tsaari armees ja oli invaliid. Oma seitsmeliikmelise pere (neli last, abikaasa, abikaasa ema ja tema) ülalpidamiseks asutas ta kudumistööstuse oma majja Narvas. Äri hakkas hästi minema ja tal oli võimalik saata minu ema, kes oli pere noorim laps, Tartu Ülikooli, kus ta õppis eesti keelt ja filoloogiat. Kui vene väed sisse tulid, kutsuti mu vanaisa ülekuulamisele ja ta kadus jäljetult. Tema nimi, August Romet, lisati sel aastal Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaalile Tallinnas.

Minu isa, Evald Rink, oli pärit talust Kadrina lähedalt. Pere teise pojana sai tema hariduse, mitte talu. Ta lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena ja töötas Riigi Keskarhiivis. Tal oli vanem vend ja noorem õde, kellegata koos põgenes. Mu vanemad kohtusid Tartus, kus mõlemad kuulusid Eesti Üliõpilaste Seltsi Veljestosse, kuhu olid koondunud kirjandusest ja kultuurist huvitatud inimesed, kes panid rõhku eesti väärtustele.

Tuntumate seltsi liikmete hulgas võib nimetada Harri Moorat, August Annistit, Ants Orast, Aleksander Aspelit, Bernard Kangrot, Julius Mägistet, Heinrich Marki, Karl Ristikivit, Paul Aristet ja paguluses liitunud Ivar Ivaskit. Tänu minu vanemate tutvustele oli mul noorelt, kui veetsin õppeaasta Helsingis pärast ülikooli lõpetamist, võimalik külastada mitmeid siin nimetatud isikuid. Minu ristiisaga, Karl Ristikiviga, olen elus kokku puutunud kaks korda – kord Rootsis ja teine kord minu vanemate kodus Wilmingtonis, Delaware'is, kus ta viibis, kui oli Põhja-Ameerika ringreisil. Pean nentima, et olin äärmiselt lummatud nii nende isiklikest omadustest kui ka teadmistest ja saavutustest kui Eesti Vabariigi haritlaste esindajatest. Usun, et see arusaam mõjutas mind positiivselt minu edasises tegevuses ja hinnangutes Eesti Vabariigist.

Minu alaline elukoht USAs on pealinna Washingtoni külje all Kensingtonis, Marylandi osariigis. Olen seal kandis elanud juba 50 aastat. See on võimaldanud mul olla aktiivne eesti välisvõitluses ning ka poliitilises lobitöös. Olin Washingtoni Eesti Seltsi juhatuses 1980–88 ning esimees viis aastat. Sel ajal hakkas Eestis olukord muutuma ja meil oli demonstratsioone ning kohtumisi Kongressi liikmete, staabi ja välisministeeriumi esindajatega dissidentide toetuseks. Mind valiti USA eestlaste keskorganisatsiooni, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) esinduskokku 1989. aastal ja olen olnud sellest ajast liige, olles üle 17 aasta esimees, mille ameti jätsin eelmisel sügisel maha.

ERKÜ asutati 19. juulil 1952 New Yorgis Teise maailmasõja järgsete põgenike poolt. ERKÜ loodi vajadusest luua ühtne rahvuslik organisatsioon, mis ühendaks ja juhiks USAs paguluses elavaid eestlasi. Eesmärk oli koordineerida võitlust kommunismi vastu ja Eesti, samuti teiste raudse eesriide taga lõksus olevate rahvaste vabastamiseks. Koos Eesti taasiseseisvumisega muutus ERKÜ töö fookus mõnevõrra, keskendudes nüüd Eesti riigi julgeoleku ja stabiilsuse toetamisele, jätkates samas Eesti pärandi, kultuuri ja väärtuste säilitamist, kaitsmist ja edendamist Ameerika Ühendriikides. ERKÜ mängis olulist rolli üleminekuperioodil, nõudes ametlikult Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse säilitamist. Samuti kutsus ERKÜ USA Kongressi üles nõudma Nõukogude vägede lahkumist Eesti territooriumilt ja palus USA valitsusel anda abi uue demokraatliku valitsuse ülesehitamisel. NATO laiendamine oli ka oluline saavutus, mida aktiivselt propageerisid mitte ainult eestlased ja teised baltlased, vaid ka ida- ja keskeurooplased, kellega ERKÜ koostööd tegi.

ERKÜ-l on uhke ajalugu Eesti kogukonna toetamisel ja esindamisel USA-s. ERKÜ poolt välja antud Ameerika eestlaste 555-leheküljeline ingliskeelne ajalugu, „Exiles in a Land of Promise: Estonians in America 1945–1995”, annab põhjaliku ülevaate eestlaste tegevusest üle Ameerika – organisatsioonid, seltsid, poliitika, asupaigad ja kogukonnad, kultuur, muusika, kirjandus jne. Kuigi mõneti on tegevus kokku tõmbunud, kestab palju tänapäevani. ERKÜ on aktiivne ka projektide ja ürituste toetamisel ning on toetanud seltside üritusi, filme, raamatuid ja ka möödunud aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoori turneed USAs. ERKÜ on mittetulunduslik organisatsioon, mida toetavad vabatahtlikud annetused Eesti-Ameerika kogukonnalt. Mainin, et minu ja teiste töö ja panus nende aastate jooksul on olnud vabatahtlik ja ilma tasuta.

ERKÜ on seotud ka teiste organisatsioonidega, kus olen seda esindanud. Baltlasi esindab Washingtonis Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK), paremini tuntud kui JBANC. See on aastate jooksul saavutanud häid kontakte ja edu. Samuti on ERKÜ Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) asutajaliige. Olen olnud selle organisatsiooni esimees ja praegu abiesimees. ÜEKNi suurpõgenemise toimkond korraldabki selle aasta mälestusüritusi. Suurpõgenemise mälestuseks avatakse väliseestlaste kingitud memoriaal Pärnu jõe kaldal 21. septembril.

Mul on hea meel, et Eesti sidemed on tugevad tänu ülemaailmse eestluse koostöö komisjonile, mida juhib välisministeerium. Varsti on valmimas uus mitmeaastane plaan, mis kirjeldab loodetavat täiendatud ja tugevdatud koostööd globaalses ulatuses. Soovin sellele õnne ja edu ning head koostööd!

Marju Rink-Abel
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) juht aastatel 2006-2023
Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) asejuht