Digitaalne näitus Vabamus tõstab esile Eesti moodsate viikingilaevade hämmastavaid reise
Vabamu konsultant Lisa Trei kirjutab uuest põnevast online-näitusest, mille kuraatoriks ta ise on, ja pöördub üleskutsega inimeste poole, kes veel midagi teavad ja mäletavad.
„Vabaduse tuuled“ on uus online-näitus, mis avatakse sel kuul Vabamu muuseumis Tallinnas. Näituse kuraator on Tallinna Ülikooli magistrant Lisa Trei ning näitus annab ülevaate sellest, kuidas tuhanded eestlastest pagulased lahkusid 1940. aastate lõpus salaja Rootsist ja purjetasid vanades, päevinäinud paatides üle Atlandi ookeani vabadusse.
Need pagulased olid just Eestist põgenenud. 1944. aasta sügisel, kui Natsi-Saksamaa okupatsioon Teise maailmasõja ajal kokku varises ja Nõukogude armee Balti riikides edasi tungis, pressis 26 000 eestlast end väikestesse paatidesse ja põgenes Rootsi. Põgeneda õnnestus veel 50 000 inimesel – peamiselt Saksamaale. Eestlased arvasid, et Rootsis on neil ohutu, kuid Nõukogude Liit hakkas õige pea Rootsi valitsusele survet avaldama, et see „nende kodanikud“ tagasi saadaks. Olles teinud läbi 1940.–1941. aasta terrori, kui Nõukogude võimud vangistasid, tapsid ja küüditasid umbes 20 000 eestlast, ei olnud pagulastel illusioone selle kohta, mis neid koju naastes ootaks.
Vahetult pärast sõda nõudis seaduslik migratsioon pagulastelt palju aega ja raha. Eelistades olla ise oma saatuse sepad, panid eestlased oma napid säästud kokku, ostsid ja parandasid vanad laevad ning sõitsid nendega salaja Nõukogude Liidust võimalikult kaugele. „Vabaduse tuuled“ jutustabki nende vaprate meeste, naiste ja laste lugusid.
Merendusajaloolase Jüri Vendla sõnul lahkus Rootsist aastail 1945–1951 umbes 47 laeva. Vähemalt 17 alust jõudis Ameerika Ühendriikidesse, 11 saabus Kanadasse, 7 seilas Argentinasse, 2 jõudis Brasiiliasse ja 3 saabus Lõuna-Aafrikasse. Enamiku neist ebaseaduslikest laevaretkedest korraldasid eestlased, kuid oli ka lätlastest ja teiste riikide kodanikest kapteneid ja laevaomanikke. Mitu paati oli sunnitud reisi plaanitust varem katkestama. Teised läksid tõenäoliselt põhja või pidasid need kinni Euroopa vetes patrullivad Nõukogude laevad, aga kuna neid reise kavandati salaja, ei ole täpsed arvud teada.
Ajakirjanduses ristiti need alused „viikingilaevadeks“, sest need tulid Rootsist ja tänu meeskonna oskustele jõudis neist enamik üle Atlandi ookeani. „Mitte keegi peale viikingite pole tulnud nii väikese paadiga,“ hüüatas üks jahmunud Kanada piirivalveametnik, kui 29 inimesega laev Astrid 1948. aastal Quebecis randus.
Reisid olid rasked ja ohtlikud. Kipakad paadid seilasid ilma moodsate sidepidamisvahenditeta ning meeskonnad uurisid päevade viisi merd, et märgata võimalikke Nõukogude patrull-laevu ja meremiine. Kaptenid navigeerisid läbi tormide ohtlikus Biskaia lahes Hispaania lähedal ja Sargasso meres Atlandi ookeanis, teejuhiks vaid vananenud kaardid ja sekstandid. Kuna diiselkütust polnud eriti saada, rullisid laevad purjed lahti ja kasutasid ära passaattuuli, mis olid 450 aastat varem kandnud üle Atlandi ookeani Christoph Kolumbuse.
Maabudes taotlesid pagulased varjupaika. Paljud ootasid küll kuude kaupa kinnipidamisasutustes, kuid peaaegu kõigil lubati riiki jääda. Viikingilaevade saabumine kannustas Ameerika Ühendriike ja Kanadat, kus suurem osa pagulasi maabus, võimaldama seaduslikku emigreerumist ning hulk inimesi saabus seejärel seaduslikult reisides.
Näituse üks eesmärke on arendada edasi Jüri Vendla uurimustööd raamatus „Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemisreisid üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel”. See on ainus põhjalik viikingilaevade käsitlus. Kui raamat 2010. aastal ilmus, nentis Vendla, et Nõukogude tsensuur oli selle osa Eesti ajaloost maha vaikinud ja seda on vaja veel uurida.
Tänu Eesti ja välismaiste ajalehte digiteerimisele viimase kümnendi jooksul on näitusel „Vabaduse tuuled“ uusi üksikasju paljude paatide kohta – kuid andmed on puudulikud. Kui teil on täiendavat teavet, kommentaare või parandusi, võtke minuga ühendust e-posti aadressil lisa.trei@vabamu.ee. Olen huvitatud reisijate nimekirjade täiendamisest, fotodest ja lisateabest reiside kohta, mida on mainitud vaid möödaminnes.
Mul on olnud au kureerida „Vabaduse tuuli“ koostöös Vabamuga, kus olin 2024. aasta kevadel Fulbrighti stipendiaat. Projekti on toetanud paljud inimesed, kuid eriti tänulik olen Vabamu abivalmile personalile, eriti Ede Schank Tamkivile, kes lubas lahkelt avaldada „Vabaduse tuuled“ platvormil NoVa (Noorte Vabamu). Graafilised disainerid Franka ja Anni Vakkum lõid näituse visuaalse ilme ning see peegeldab nende loomingulisust ja Eesti ajaloo tundmist. Civitta tarkvaraarendaja Inga Solman äratas veebilehe asjatundlikult ja kannatlikult ellu.
Samuti tänan Liina Viiest ja Kadri Linnast Eesti Välisministeeriumist, kes korraldasid magistrant Maja Soomägi suvepraktika Vabamus. Tänu Maja keeleoskusele on praegu eesti- ja ingliskeelne näitus peagi vaadatav ka rootsi keeles. Muuseas, Maja esivanem on Gladstone’i kapten Theodor Wompa, ning ta sai laeva ja selle reisijate kohta uut informatsiooni anda. Ootan põnevusega täiendavaid lugusid inimestelt, kes oskavad anda oma panuse sellesse Eesti ajaloo tähelepanuväärsesse perioodi.
Ka tänapäeval trotsivad pagulased merd, sageli selleks kõlbmatutes ja ülerahvastatud paatides. „Vabaduse tuuled“ on pühendatud kõigile, kes on pidanud kodudest põgenema, et leida turvaline ja kindel elupaik. Eriti on see austusavaldus Ukraina pagulastele, kes on pärast 2022. aastal alanud Venemaa täiemahulist sissetungi leidnud pelgupaiga vabas Eestis, Lätis ja Leedus.
Vaata näitust: Free Winds – Free Winds exhibition (vabamu.ee)
