Kuidas Kasahstani Petrovka külas kõlas taaskord Eesti hümn
Gunda Tire kirjutab eksklusiivse loo sellest, kuidas tal Kasahstanis elades tekkis sügavam huvi Eesti ajaloo vastu ja seda just tänu Petrovka küla avastamisele.
Olen Lätist pärit lätlanna, kuid Eestil on minu südames hästi suur koht. 1990. aastate alguses Läti Ülikoolis õppides sain stipendiumi ja läksin kaheks aastaks õppima Wisconsini Ülikooli USAs. Minu jaoks oli see uskumatu õnn, et sinna jõudsin, kuid ma ei osanud arvata, et seal kohtun ka Toomasega Tallinnast, kellega oleme nüüd koos elanud juba 30 aastat. Meist sai Balti pere – meie kolm last on suureks kasvanud ja räägivad nii eesti kui läti keelt ja sellest on olnud erinevatel eluhetkedest suur kasu.
Toomas on Eesti diplomaat ja elu on meid viinud mitu korda Eestist ära. Just sellest kirjutan seekord. Viimased kolm aastat olime Kesk-Aasias, Kasahstani pealinnas Astanas. Avastasin enda jaoks uue piirkonna. Esindasime Eestit viies riigis: Kasahstanis, Usbekistanis, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis ning Türkmenistanis. Nad kõik on väga erinevad riigid, õppisin tundma inimesi, kultuuri, toitu.
Ei oleks arvanud, et just Kasahstanis avastan nii suure huvi ja kire eestlaste ajaloo vastu. Alguses kõnetas mind väga Stalini Gulagi laagrite ajalugu. Kujutlesin, kuidas Põhja-Kasahstanis, selles stepituulte ja külma talvega karmis kliimas, pidid meie inimesed Läänemere äärest seal vastu pidama. Astana lähedal oli kohe eraldi naiste jaoks mõeldud laager „Alzhir“, kuhu küüditati naisi ainult sellepärast, et nende mehed, vennad või isad olid režiimi „reeturid,“ millest nüüd on tehtud muuseum ja mälestuspaik. Muuseumi seina peal leidsin nii eesti kui ka läti naiste nimesid, kes sinna viidi. Ekspositsiooni vaadates jooksid iga kord külmajudinad kehast läbi ja mõte, et kui ma oleks elanud Stalini ajal, oleksin ka mina võinud sattuda sellisesse laagrisse, kuna mu abikaasa on diplomaat.
Aga ma räägin pikemalt hoopis eesti külast Petrovkast. Peale saabumist sain teada, et Astana külje all, umbes 100 kilomeetrit pealinnast asub 1893. aastal eestlaste asutatud Petrovka küla. Legendi järgi jõudsid jaanipäeval Išimi jõe äärde kolm tsaari armeest vabastatud eesti soost ohvitseri, kuna Siberis oli vaba „uudismaad“ harimiseks. Mehed peatusid Išimi jõe kaldal ja püüdsid kala. Seda oli palju. Mehed ronisid jõe kõrval asuva sopka otsa, kust on väga ilus vaade, tegid lõket ja ütlesid: „Siin me tahame elada.“ Läksid tagasi Eesisse, võtsid kaasa oma pered, tööriistad, kandled ja piiblid ja tulid tagasi. 20. sajandi alguses elas Petrovkas juba 300 eestlast. Mõned küla elanikud olid usinad kirjutajad Eestisse ja nende kirjad trükiti ära erinevates ajalehtedes nagu Postimees või Ristirahva Pühapäevaleht. Neid kõiki on võimalik leida digiarhiividest.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses jõudsid tuhanded inimesed nii Eestist kui ka Lätist maad otsides Siberisse. Erinevate allikate järgi võis Tsaari-Venemaa avarustes olla isegi kuni 200 000 eestlast. Siberis (Põhja-Kasahstan oli siis Siberi osa) oli umbes 300 eesti küla ja „terve Siber on eestlasi täis,“ kirjutas Postimees 1917. aastal.
Meie jõudsime sinna enam kui sada aastat hiljem 2021. aastal. Petrovkas on endiselt näha eestlaste ehitatud saviplonnidest maju ning külas elasid veel mõned inimesed, kes rääkisid eesti keelt. Aliide Mägi oli üks nendest. Väike, sitke naine, kes tööd ei kartnud. Oma ajal rääkinud ta kolhoosi vasikatega vene keeles, kuid omadega eesti keeles. Ta sündis Petrovkas ning Eestisse kunagi ei jõudnud. Kahjuks suri Aliide kaks kuud peale meie kohtumist ja meil tuli minna detsembrikuus tema matustele, -25-kraadise karge talveilmaga.
Saime tuttavaks ka Vilhelmine Kobaraga, kes oli sündinud eesti külas Siberis. Tema mees Arnold oli Petrovkast ja läks Siberisse 1957. aastal eesti naist otsima. Vilhelmine valis ta välja juba kolmandal päeval, tõi ta Petrovkasse ja siin nad pidasid korraliku „eesti pulma.“ Vilhelminega kohtusime kõige rohkem, kuid kahjuks ka tema suri meie lähetuse ajal ning nii saime käia viimase eesti keelt vabalt kõneleva eestlase matustel. Kolmas naine, kellega kohtusin ja pikemalt vestlesin, oli Hermine Hakk, kes samuti lahkus siit maailmast mõned kuud hiljem.
Nendest kohtumistest on mul väga soojad mälestused. Me vaatasime koos vanu albumeid ja perepilte. Minuni jõudsid Vilhelmine gooti kirjas piibel, mis ilmselt võeti kaasa esimeste eestlastega, ja Aliide ema lauluraamat, kuhu ta ka pani kirja mõned oma elusündmused. Need raamatud lähevad vastavalt kokkuleppele Eesti Rahva Muuseumi. Lisaks jäi minu kätte ilma kaanteta Aliide palveraamat. Aliide rääkis pikalt, kuidas Nõukogude aja saabudes nad põletasid ja peitsid oma Eesti raamatuid.
Mida rohkem kohtusin Petrovka inimestega, seda suurem huvi tekis nende elu ja ajaloo vastu. Leidsime teisigi eestlaste järeltulijad, kellega vaatasime vanu pilte ja kuulasin nende lugusid. Ka kohalike kasahhidega rääkides olid neil eestlaste töökuse ja karakteri kohta vaid head sõnad. Eestlased pidid alguses ennast seal karmis stepis kehtestama, kuid lõpuks õppisid koos elama. Näiteks oli kasahhidel alati palju hobuseid, lambaid ja kitsi. Kui mõni jäi haigeks, siis nad neid tavaliselt ei ravinud. Eestlased olevat nad väikse raha eest ära ostnud, loomad terveks ravinud ja teinud nii suhteliselt odavalt ja kiiresti samme jõukuse poole. Eestlased õppisid kohalikku keelt, ehitasid külla kooli ja palvemaja. Külas oli nii mees- kui ka naiskoor. Rasket tööd tehes saadi üsna jõukaks, mille tõttu paljud neist kuulutati hiljem „kulakuks.“ Eestlaste ettevõtlikust kinnitab ka lugu, kuidas mõned mehed läksid eelmise sajandi alguses Petrovkast Brasiiliasse, et proovida, kuidas oleks elu teisel pool ookeani. Kuid neile elu seal ei meeldinud ning nad tulid tagasi Petrovkasse.
Väga tahtsime, et eesti vaim ei kaoks sellest külast hoolimata sellest, et eesti keele kõnelejaid seal enam ei olnud. Vaatasime koos küla lastega mitmeid kordi eesti filme, tegime eesti rahvamuusikute kontserdi ja viisime „Tuisulise“ rahvatantsijaid küla 130. aastapäevakontserdile. Iga kohtumise korraga kasvas tuttavate ring ning sellega ka soojus ja sõbralikkus, mida on sõnadega raske kirjeldada. Saan öelda, et mul on nüüd kaks sõbrannat, kaks head ja tugevat naist, Oksana ja Liza, kelle mõlema emad olid eestlannad ning nende lapsepõlvemälestused on seotud eestlaste eluga Petrovkas. Ma tean, et eesti geenid elavad Petrovkas edasi.
Oma lahkumisvastuvõtu 2024. aasta juulis otsustasime teha samuti Petrovkas. Külavanem Jelena oli alguses kergelt šokis, kui ütlesime, et võiksime diplomaatilise korpuse, kõrged Kasahstani ametnikud ja Petrovka eestlased ühispeole kutsuda. Kasahhid võtavad külaliste tulekut väga tõsiselt, seega kooskõlastasime oma plaani nii rajooni kui ka riigi tasandil. Ja see oli imeline päev! Ilm oli soe ja päikesepaisteline, kohal olid külalised nii pealinnast Astanast kui ka eestlased ja nende järeltulijad erinevatest Kasahstani kohtadest. Olime Petrovka tüdrukutele õpetanud kaerajaani tantsima ning tulemuseks oli meil nii äge pidu, koos matkaga jõe ääres ja sopkale. Meie hea sõber Jaapani suursaadik, kes on ka hea trompetimängija, mängis meie auks Eesti ja Kasahhi hümni. See oli võrratu! Ma ei tea, millal viimati Petrovka külas kõlas Eesti hümn, aga usun, et kõik need eestlased, kes läksid sinna rohkem kui sada aastat tagasi ja nüüd puhkavad Petrovka kalmistul, oleks selle heaks kiitnud.
Kirjutasin Petrovkast loo My Petrovka_ENG.pdf - Google Drive – nii küla ajaloost, kui ka oma kohtumistest eesti naistega, keda enam kahjuks ei ole. Aga nende järeltulijad elavad ja nad hoiavad Eestit oma südames suure armastusega.
Gunda Tire
Rahvusvaheliste uuringute juht
Haridus- ja Noorteamet Eestis