Hingedeaja eri - kutsuge hinged sooja
Elu on raamitud sünni ja surmaga, mille kogemine ühendab meid kõigi inimestega. Ka möödunud ja tulevaste põlvedega. Looduslike pühapaikade ja rahvakultuuri uurija Ahto Kaasik kirjutab, et pole oluline, kus elad, hingedeaega saab ikka pidada.
Sügiskuu algusest uue aastani on liikvel esivanemate hinged. On hingede aeg. Nende kohalolu on eriti selgesti tunda sombustel vaiksetel päevadel. Nagu sünd, nii ka surm on habras piir siin- ja sealpoolsuse vahel. Kui märkame, et mõte on iseenesest läinud mõnele lahkunud omaksele, või ammu surnud esivanematele, siis küllap nad on lähedal. Mida nad tahavad meile öelda? Mida tahaksime ise öelda, millest jutustada ja mida küsida oma teise ilma läinud esivanematelt ja lähedastelt?
Hingeelu
Meie rahvas ja keel on hinge-usku. Kipub olema nii, et igal ainelisel asjal ja olendil on ka vaimne mõõde, on oma hing. Maakeeli on elusolend hingeline ja inimesi loendatakse hingedes. Näiteks viieliikmelises peres on viis hinge. Hing võib olla ilus, üllas, uhke, õilis, truu, ustav, suur, õnnelik, või õnnetu, kadunud, eksinud, alatu ja müüdav. Hing on must, kui inimesel lasuvad süüteod. Hing on puhas ja kerge, kui suhted inimeste ja loodusega on puhtad ja ausad.
Mõnel meist on rikas hingeelu, mõnel jälle vaene ning see ei sõltu sugugi sellest, palju on sul hinge taga. Hingel on oma elu. Hing valutab, kurvastab, igatseb, saab täis ja rõõmustab. Mõni asi on hingelõikav, mõni on hingeahistav ja põhjustab hingeahastust. Kui inimesel on midagi hingel, või hinge peal, siis muutub hing raskeks, hing ei anna asu, hing on haige. Siis on vaja hinge puistada, hinge kergendada. Nii võid leida hingerahu. Vahest on nii, et sugulastega on raske, kuid kui leiad hingesugulase, on temaga kõik selge ja kerge. Mõnel on visa hing, kuid mõni vaid hingitseb. Kuni elad, on sul hing sees, sa pead endal hinge sees hoidma, hinge eest hoolt kandma, midagi pead hinge alla võtma ja midagi peab sul hinge taga olema. Kui asjad on halvasti, siis on hing nööriga kaelas, vaagutakse hinge, lõpuks heidetakse hinge ja siis on hing väljas. Eriti väeka inimese surres võib tekkida äkiline hingetuul, või hingetuisk. Kui hing on väljas, pead ootama hingedeaega ja hingedepäevi, mil saad taas koduseid radu käia ja omaksed sind kodus vastu võtavad.
Ihu ja hingega
Kuni inimene elab, ta hingab, vahest hingeldab ning mõnikord jääb hing kinni. Kui oled pingutanud, tuleb hinge tõmmata ja kord nädalas ka hingamispäeva pidada.
Sa võid oma asju teha hingest, kogu hingest, hingepõhjast, ihu ja hingega. Siis on sellel hing sees, see on hingestatud. Teinekord jälle märkad, et loodud asi on hingetu.
Öeldakse, et silmad on hinge peegel. Hingesopis peitub asju, mida teised ei tea. Ilusad ja hingestatud asjad ülendavad hinge. Mõne asja eest küsitakse hingehinda.
Mitmed meie hõimurahvad teavad, et inimesel on 5-7 hinge, mis peale surma lahkuvad sinna, kust on tulnud. Sarnasest arusaamast on jälgi Maavallaski. Meil on inimestel hingeputukad, hingelinnud, hingeloomad ja hingepuud. Võõrsilt on tulnud meile usk, et inimesel on vaid üks hing ja selle peale on tolle usu mõlemad jumalad, nii hea kui halb kole maiad. Seepärast on neil hingepüüdjad, hingekarjad ja hingekarjased. Maausus on sellist asja raske mõista, sest meie inimeste hinged ei kuulu ühelegi jumalale ja jumalaid on meil palju.
Maa hingab
Hing pole üksi inimesel, vaid ka teistel elusolenditel ja kogu loodusel. Varem on looma tapmise järel peetud hingepalvet ja oodatud, kuni selle hing lahkub. Oma emad-isad või haldjad on puudel, kividel, veekogudel, mägedel ja ka tulel, tuulel, maal, taeval ja veel. Kevadeti peale lume sulamist soojadel päevadel maa hingab. Kevadel on ka maa hingamise päev ehk Maaema sünnipäev.
Põlised tarkused
2010. aastal Tartu Ülikooli korraldatud Üle-Eestilisel küsitlusel selgus, et suur osa eestlastest peab omaks esivanemate maausku. Vastanutest 50,9% kinnitas, et peab pühaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgib võimalusel vanu rahvausu kombeid. 43,9 % kinnitas, et esivanemate hinged võivad meid külastada ja meid kaitsta ning 65 % teadis, et ka taimedel on hing. Neid tarkusi pole õpetatud ei kiriku- ega parteikoolis, vaid on saadud emapiimaga maast-madalast ja põlvest-põlve.
Seetõttu pole midagi imestada, et igal aastal hingedepäeval ja jõulude aegu säravad meie kalmistud küünlatuledes ning teatud päevadel liiguvad teedel-tänavatel hingi kehastavad sanditajad.
Maausuline pärimus ei kõnele palju sellest, mis toimub hingedega Toonela mail. Pärimus kõneleb aga selget keelt sellest, et lahkunute hinged tulevad ikka ja jälle tagasi elavate juurde. Tulevad selleks, et saada meie tähelepanu ja hoolt, olla koos oma rahvaga ning tuua õnnistust põllule, karjale ja perele. Ühtmoodi nii maarahva kui ka Põhja-Ameerika põlismaalaste seas on teada, et sügisel hämarduvate päevade aegu jääb piir elavate ja surnute vahel väga hapraks ning siis tuleb hingi lahkesti ja austavalt vastu võtta. See tarkus on vanem kui praegused rahvad.
Iga pere valib oma hingedepäevad ise
Hinged käivad looduse, mitte kalendri järgi. Meie rahva jaoks on 2.11 vaid üks paljudest võimalikest hingedepäevadest. Hingedeaeg kestab ligi neli kuud, kuid aja, mil hingedepäevi pidada, valib iga pere ise. Selleks on vaja vaikseid sombuseid ilmasid, võimalust koristada hoolikalt kodu, katta laud ning hoiduda mürast ja kärast. Hingede tulekut on oodatud, kuid neisse on suhtutud austuse ja ettevaatusega. Hingedele köetakse sauna ja pakutakse süüa-juua. Sageli on söök viidud talu pühapaika, kalmudele ja hiiepuude alla. Kodust hingedeaega on peetud nädalast kuue nädalani. Kõige sagedamini 6. oktoobrist 3. novembrini. Kui hingi võõrustatakse kauem kui nädal, peetakse hingedepäevi ka vahepeal. Mõnel pool on hingedepäevi peetud järjestikustel esmas- ja teisipäevadel. Tavaliselt on seda tehtud siiski neljapäeviti.
Näiteks: Puhjas ja Tarvastus 01.09–29.09, Toris 20.0.–08.10, Käinas 29.09–10.1. igal esmaspäeval ja teisipäeval, Ansekülas 29.09–24.11 või 10.11–24.11 esmaspäevade õhtutel, Harglas 30.09–06.10 või mardipäeva ja jõulude paiku, Hanilas kolmel neljapäeval pärast 29.09, Hallistes 06.10–03.11, Kihelkonnas 10.10 ja 21.12 vahel kell 5-6 õhtul, Reigis enne jõule igal neljapäeva õhtul, Rannus 06.12–03.01. Kõige sagedamini öeldakse hingedeajaks olevat nädal enne mihklipäeva (22.09) kuni nädal pärast mardipäeva (17.11). Põhjarannikul nimetatakse hingedeaega jaguajaks. See kestab tavaliselt üheksa ööd-päeva enne ja üheksa pärast mardipäeva. Sel ajal peetakse neljapäeviti jaguõhtuid. Sageli on samas kihelkonnaski peetud hingedeaega eri ajal ja siin esitatud nimekiri ei ole lõplik. Lõpuks valib iga pere ise endale sobiva hingedeaja, mil ilmad on vaiksed, saab pidada töövabasid õhtuid ning pakkuda hingedele head-paremat.
Hingedele mõeldud toitude seas on tähtsal kohal värskest lihast ja verest valmistatud road. Tavakohased hingedepäeva toidud on ka rammus leemesupp, verikäkid, tangupuder, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube. Maavalla lõunaosas viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud annipakule. Viljandis kõneldi: „Sis viiti ingedele süüa. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti üles tare otsa pääle, et tulge nüüd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda.“ Põhja pool kaetakse laud aga tavaliselt tuppa või sauna. Iisakus kõneldi: „Surnutepüha lauba õhta kattab majaperenaine laua roogadega ja kutsub siis surnud, kes omast majast surnud on ja ka sugulased ja tuttavad, keda aga mäletab, sööma. Kui juba natukene aega vaiksel viisil on mööda läinud, võtab perenaine kätte rätiku ja hakkab surnuid välja ajama, ööldes: „Sõite, jõite, minge välja!“ Peale selle istub oma pere lauda sööma ja pühitsevad vaiksel viisil surnutepüha.“
Kutsuge hinged sooja
Mu lapsepõlvekodus hingedepäevi enam ei peetud, kuid kuulsin, et see oli tavaks mitmetel tuttavatel. Kellelgi viis vanaema hingedele puuriida otsa putru, kellelgi kaeti hingedele päris pidulaud. Ajaks, kui minus oli küpsenud veendumus hakata ise hingedepäevi pidama, olin asunud elama talust korterisse. Viivitasin hingede kombekohase vastuvõtmisega siiski veel mitu aastat, sest arvasin, et selleks on vaja elada talumajas. Ühel hetkel aga mõistsin, et pole oluline, kus parasjagu elan ja mida on võimalik lauale panna. Oluline on vaid see, et võtan hinged vastu oma kodus ning teen seda nii hästi nagu parasjagu võimalik. Sealt peale olen sõltumata elukohast oma perega igal sügisel pidanud päris hingedepäevi. Koristame kodu, võimalusel kütame sauna, katame pidulaua, asetame avatud aknale küünla, kutsume hinged, pakume süüa ja juua, rõõmustame nende lähedaloleku üle ning palume meie peret ja sõpru hoida. Mõne aja pärast istume ka ise sööma. On pidulik ja eriline olemine.
Hingedeaja tähtsaim püha on jõulud ja nii on hingi kostitanud iga pere, kes jätab jõulu- ehk nääriöösel toidud ja joogid lauale. Jõulude aegu on hoitud hingede jaoks öösel tuluke põlemas, voodid vabad ja laud kaetud. Minu 1895. aastal sündinud Virumaa vanaisa kõneles, et viieaastasena magas ta perega jõuluöösel õlgedel. Saaremaal aga oli see tava kohati elav veel 20. sajandi teisel poolel. Elu on raamitud sünni ja surmaga, mille kogemine ühendab meid kõigi inimestega. Ka möödunud ja tulevaste põlvedega. Selle ja tolle ilma, elu ja surma piir on justkui habras peegel, mille taha ei näe, kuid millest me kõik omal ajal läbi läheme. Nagu elule, nii surmalegi anname tähenduse ja värvi me ise. Küllap hinged liiguvad ringi ja külastavad kodusid ka ilma kutsumata. Hingede sõbralik vastuvõtmine hoiab aga neid kindlalt meie südames ning loob sooja tunde, et oleme hoitud.
