Pikk tee tagasi Eestisse

Halliki Kreinin, kes suure osa elust oli elanud Ungaris, Šotimaal ja Austrias, kirjutab isikliku loo Eestisse tagasikolimisest. 

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mida tähendab olla eestlane. Kui naasin 2025. aasta suvel Eestisse pärast 26 aastat välismaal (Ungaris, Šotimaal ja Austrias), tundus alguses, et ma ei pruugi siia päriselt sobida. Lapsena ekstravertsemas kultuuriruumis välja kujunenud iseloom kipub igas olukorras kiiresti silma paistma ja vahel tekkis isegi keelebarjääri puudumisest hoolimata kultuuribarjääri tunne. Eestisse naasmine tõi esialgu esile ka midagi sügavamat: selle vaikse kurbuse ja ajaloolise raskuse, mida paljud endas kannavad. Osa sellest tundub pärinevat juba (vana)vanavanemate kogemustest. Lääne-Euroopa heaoluühiskonnas elades ei pea selle tundega iga päev silmitsi seisma. Samas eraldas see kogemus mind ka teistest nn lääneeurooplastest, eriti pärast Ukraina sõja algust. Eestis olles on seda ajaloolist raskust aga lihtsam jagada, sageli isegi ilma sõnadeta. Just see jagatud kogemus on tasapisi toonud tagasi ka kuuluvustunde ja rahu. 

Kuigi sündisin Eestis, kolisime välismaale siis, kui olin veel laps. Elasime alguses kuus aastat Budapestis, kus mu ema õpetas ülikoolis eesti keelt. Õega käisime Budapesti ajaloolises katoliku tüdrukutekoolis. Klassis teisi välismaalasi ei olnud ja nii sai minust tundide ajal üsna kiiresti väike ungarlanna, kes püüdis teiste hulka sobituda. Kodus olime aga endiselt eestlased. Sõime Eestist kaasa toodud rukkileiba ja tatraputru, kuulasime Jää-äärt ja Genialiste ning lugesime eesti keeles Harry Potterit. Iga suve veetsime Nõmmel vanaema ja vanaisa juures. Koolis olid aga lõunaks magusad spagetid mooniseemnetega ja rasvasai ning seinal rippusid Ungari vapp ja Jeesus ristil, valimiste ajal ilmus sinna ka natuke hirmuäratav FIDESZ’i poster koos noore Viktor Orbániga. 

Lapsena ei mõelnud ma eriti sellele, kuidas need kaks maailma omavahel kokku sobivad. Õega elasime lihtsalt kahte paralleelset elu, see oligi meie normaalsus. Koolis olime natuke teistsugused ja vahel saime rääkida omavahel salakeeles. Meie identiteete sidus ka omapärane segakeel, mida keeleteadlasest ema meist välja proovis juurida.

Õega Ungari koolis aastal 2002 (Foto autor: Lea Kreinin)

Eestlaseks olemise küsimus muutus teravamaks teismeeas, kui mu emast sai Glasgow ülikooli lektor ja me kolisime Šotimaale. Ungari pisut vanamoodsast katoliku tüdrukutekoolist sattusime äkitselt keset Briti teismeliste tõsielusarja. Kui Ungaris olid ranged reeglid (seelik pidi ulatuma alla põlve, meik ei olnud lubatud ja koolivorm oli kohustuslik kartulikoti moodi kittel), siis Šotimaal tundus, et enamik reegleid eksisteeris pigem selleks, et neid eirata. Koolivormiseelikud olid võimalikult lühikesed, tüdrukutel olid kõrged kontsad ja tugev meik. Koolis viibis pidevalt ka politseinik, kes otsis läbi kappe ja püüdis kaklusi lahutada.

Juba sellest keskkonnast üksi oleks piisanud identiteedikriisiks. Kuid lisandus veel see, et eestlaste või ungarlaste asemel said meist äkitselt „poolakad“.

Pärast Euroopa Liidu laienemist oli Suurbritanniasse kolinud sadu tuhandeid Poola töölisi ning Ida-Euroopa muutus Briti avalikus ruumis üsna ühetaoliseks kategooriaks. Ka meie koolis oli mitu Poolast pärit õpilast. Ühes matemaatikatunnis palus õpetaja mul tõlkida äsja Poolast saabunud õpilasele. Kui ütlesin, et ma ei oska, sest olen Eestist ja räägin ainult eesti ja ungari keelt, ei saanud ta alguses aru, milles on probleem. Lõpuks tõi ta klassi ette Euroopa kaardi. Ma pidin näitama, kus asub Eesti ja kus Poola. Alles siis sai klass aru, et see ei ole sama riik.

Teismelisena tundsin küll suurt uhkust Eesti ja eestlaseks olemise üle, kuid samal ajal oli raske toime tulla põlastuse ja ükskõiksusega, mida Briti ühiskonnas Ida-Euroopa päritolu inimeste suhtes sageli tajusin. Esimest korda elus tundsin, et eestlane olla võib tähendada midagi vähemväärtuslikku. Soov kuuluda „normaalsesse“ Lääne-Euroopasse oli vahel nii tugev, et valetasin end mõnikord hoopis soomlaseks või palusin (silmi pööritades) emal poes mitte nii kõvasti eesti keeles rääkida.

Samas tekkis mul tugev side ka teiste õpilastega, kes ei olnud samuti Briti „pärismaalased“. Mu parima sõbranna vanemad olid pärit Hongkongist ja kooli multikultuurses keskkonnas sain lähedaseks klassikaaslastega Malaisiast, Pakistanist, Indiast ja Palestiinast. Nende kaudu õppisin tundma teisi kultuure ning tajusin, mida tähendab kasvada üles mitme identiteedi vahel.

See kogemus õpetas mind ka tähele panema eelarvamusi. Kui kuuled, kuidas keskealine mees autoaknast su (koolivormis) sõbrannale rassistlikke solvanguid karjub, jääb see mällu pikaks ajaks. Sellised hetked kujundasid minus püsiva tundlikkuse diskrimineerimise ja stereotüüpide suhtes. 

Ülikoolis muutus identiteedi küsimus jälle kergemaks, sest St Andrews oli rahvusvahelise õhustikuga. Seal tekkisid ka uued Eesti sõbrad. Asutasime ülikoolis Eesti seltsi ja tähistasime koos iseseisvuspäeva. Sellised hetked aitasid mõista, et identiteet ei pea olema midagi jäika, see võib olla ka paindlik ja mitmetahuline – miski, mida hoitakse ja jagatakse teadlikult, isegi kui ollakse kodumaast kaugel.

Hiljem kolisin edasisteks õpinguteks Viini. Selleks ajaks olin oma identiteedis juba kindlam. Samas märkasin sageli, et inimesi huvitas minu Eesti päritolust rohkem see, et olin kasvanud üles Šotimaal. Ida-Euroopa jäi paljude jaoks endiselt veidi ähmaseks ja ebahuvitavaks piirkonnaks. Viinis oli mul palju sõpru teistest riikidest, nende seas ka ungarlasi, kellega jagasime sarnaseid lapsepõlvemälestusi ja arusaamu Ida- ja Lääne-Euroopa erinevustest. Me rääkisime sageli sellest, kuidas ka Ida-Euroopa kogemustest, näiteks suhetest NSV Liidu või Venemaaga, vaadatakse Lääne-Euroopas lihtsalt mööda. 

Venemaa sõja algus Ukrainas tõi need küsimused eriti teravalt pinnale. Sõda tõi minus esile tundeid, mida ma ei olnud varem endas nii selgelt teadvustanud: hirmu, kurbuse ja ajaloolise valu, mis tundus olevat kusagil sügaval juba olemas. Samal ajal oli vahel raske mõista, miks paljude minu ümber olevate inimeste jaoks jäi see siiski kaugeks sündmuseks, mille kõrval sai igapäevane elu peaaegu muutumatult edasi minna. Püüdsin võimalikult palju aidata Ukraina pagulasi, kellest paljud jõudsid ka Viini. Selle kaudu tekkisid uued sõprussuhted ukrainlastega, kellega oli sageli vaikiv, sõnadeta mõistmine. Sain aru, kui tugevalt mõjutab ajalooline kogemus seda, kuidas me selliseid sündmusi tajume. See kogemus muutis ka minu enda suhet Eestiga. Tundsin, et kuulun selgemini Ida-Euroopa ajaloolisse ja kultuuriruumi, olin selle üle esimest korda uhke. 

Samas pani see mind ka laiemalt mõtlema sellele, kuidas erinevaid sõdu Euroopas ja maailmas tajutakse. Olin kasvanud üles Palestiina päritolu sõbraga ning Gaza sündmusi jälgides tundus õõvastav, kui abstraktseks võivad muutuda arutelud sõjast ja vägivallast, eriti kui vägivald on suunatud sama vanade laste pihta nagu minu tollane sõber. Heaoluühiskonnas elavate inimeste jaoks olid need teemad vaid kauged akadeemilised või poliitilised debatid.

Sellistel hetkedel tekib mul hirm, et seesama ükskõiksus võib ühel päeval langeda ka meie peale. Kui pommid kukuksid Eesti linnadele, koolidele ja lastele, inimesed mujal Euroopas aga arutaksid seda turvalisest kaugusest, veiniklaasi taga, samal ajal oma igapäevast elu jätkates. Ja nii tundsin aina enam vajadust tulla tagasi Eestisse.

Kui lõpuks Eestisse tagasi kolisin, et alustada tööd SustainERA projektis Tallinna Ülikoolis, mõistsin tasapisi, kuidas kõik need kogemused (Ungari lapsepõlv, Šoti teismeiga ja Viini aastad) olid kujundanud minu arusaama eestlaseks olemisest. 

Inimesed kipuvad teisi väga kiiresti kategoriseerima ning on lihtne terveid piirkondi või rahvaid ühte patta panna. Sageli tekib empaatia läbi isiklike kogemuste ja meile tähtsate inimeste. On arusaadav, et meil ei pruugi jätkuda empaatiat korraga kogu maailmale. Murenevas ja kaootilises maailmas, kus uudised jõuavad meieni ööpäev läbi, läheksime sellest ilmselt hulluks.

Need kogemused on õpetanud mind märkama ja väärtustama erinevusi ning olema tundlik eelarvamuste suhtes. Mind teeb murelikuks kasvav sallimatus erinevuse vastu Eestis. Näiteks hiljutine juhtum, kus transnaine peksti bussipeatuses läbi ning hiljem ahistas teda ka kiirabitöötaja, või kokkupuuted rassismiga, mida siin elavad ja töötavad välismaalased on kirjeldanud. Samuti teeb mind rahutuks ükskõiksus Gazas, Iraanis ja teatud väsimuse märgid Ukrainas toimuva suhtes, sest sellised sündmused ei ole meist kunagi nii kaugel, kui meile meeldiks arvata. Ühel päeval võib see juhtuda ka meiega. Siis vajame meie solidaarsust ja tuge.

Pärast pikki aastaid välismaal tundub mulle nüüd, et eestlane olla ei tähenda (ainult) keelt või päritolu. See tähendab korraga kahte asja: oskust näha maailma laiemalt, aga ka võimet ära tunda seda erilist sidet, mis tekib siis, kui inimesed mõistavad jagatud ajalugu. 

Pärast pikki aastaid välismaal tundub mulle nüüd, et eestlane olla ei tähenda (ainult) keelt või päritolu. See tähendab korraga kahte asja: oskust näha maailma laiemalt, aga ka võimet ära tunda seda erilist sidet, mis tekib siis, kui inimesed mõistavad jagatud ajalugu.