Daniel Levi: ära lükka oma unistusi ja olulisi samme lõputult edasi, vaid tegutse juba täna

Just sellist mõtet kannab muusiku Daniel Levi äsja ilmunud singel “Some Day,” mis nägi ilmavalgust 22. novembril, kui ta külastas oma perega parasjagu Ameerika Ühendriike. Intervjuus Global Estonian infoväravale räägibki Danile Levi oma tunnetest kunagise lapsepõlvekodu külastamisel ja elust Ameerika Ühendriikides, perega Eestisse kolimisest ning siinse eluga kohanemisest. Muidugi tuleb jutuks muusika loomine aga ka põhjus, miks ei tohiks oma unistusi ja olulisi samme lõputult edasi lükata, vaid tegutseda juba täna.

Sa oled sündinud Ameerika Ühendriikides. Kuidas sa meenutad oma lapsepõlve seal?

Ma käisin Ameerika Ühendriikides umbes nädal tagasi ning selle reisi ajal külstasin ka oma lapsepõlvekodu. Ma ei olnud seal käinud umbes 15 aastat. Mulle tundub, et kui inimene ei ole temale armsaid kohti pikalt näinud, hakkab ta seda üle romantiseerima. Minul oli üle aastate oma lapsepõlvekodu nähes sama tunne- nii armas, kodune ja romantiline. Kuna olin oma naise ja lastega, siis sain neile näidata, kus elas kunagi mu sõber Steve, kus me temaga mängisime ning kuidas koos õudusfilme vaatasime. Näitasin neile, kus elas üks tüüp, kes sõitis naljaka jalgrattaga mööda meie kvartalit ringi. Kõik see tuli seal meelde! Seda kõike oli väga lahe meenutada ja tekitas minus väga sooje tundeid. Ka minu lapsepõlv, esimesed kaheksa aastat seal oli minu jaoks väga armas ja soe aeg.

Sinu pere otsustas isa algatusel kolida Eestisse 1996. aastal, kui sa olid 8- aastane. Kuidas üldse sündis otsus tulla Eestisse ja kuidas sa seda aega meenutad?

Jaa, mu isa on meile sellest hästi avameelselt rääkinud. Selle taga on tegelikult meie vanaisa. Kui mu vanaisa siit ilmast lahkus, hakkas mu isa tema asju kokku pakkima. Asjade hulgas märkas isa ühte Kanadas ilmunud eestikeelset ajakirja. Isa ei saanud eesti keelest muidugi midagi aru, kuid sellest hoolimata ta lehitses seda ja märkas ajakirjas ühte inglisekeelset artiklit, mis kutsus väliseestlasi Eestisse inglise keelt õpetama. Isa tundis selle lugemise juures mingit äratundmist ning sai aru, et see ongi meie pere järgmine samm. Ta müüs meile kõikidele idee Eestisse minna otsekohe ka maha. Rääkisime, et läheme esialgu vaid aastaks, vaatame, kuidas läheb, kuidas meile meeldib. Aasta läks kiiresti, peagi ka teine ja pärast teist aastat Eestis olemist ei küsinud meist enam keegi, millal me Ameerika Ühendriikidesse tagasi läheme. Me harjusime siin väga kiiresti. Muidugi olid meie esimesed aastad siin väga seiklusterohked, kõik oli meie jaoks uus- maailmajagu, keel, kultuur, loodus, inimesed, ellusuhtumine, elukorraldus. Ma olin siis kaheksa aastane ja lapse jaoks on suuri muutusi väga kerge võtta, kui teda ümbritseb pere ehk turvavõrgustik. Minu jaoks oli oluline see, et mul oleksid sõbrad, kellega saan majade vahel jalgpalli mängida. Seejuures polnud oluline, kas ma nende keelest aru saan. Kooli alguse ajast mäletan näiteks seda, et minu keeleoskamatus ei olnud takistuseks suhtlemisel. Ma joonistasin sõpradele hoopis pilte ja tegin oma joonistuste kaudu selgeks, mida neile öelda tahan. Kohanemine läks mul tõesti hästi loomulikult ja nüüd, tagant järgi mõeldes on see kuidagi hästi veider, et see kõik nii lihtsalt läks.

Millal ja kuidas tuli su ellu muusika?

Mulle tundub, et muusika on mu elus olnud kogu aeg. Mu vanemad on hästi musikaalsed ja me oleme perega teinud kogu aeg laulmisi ja esinemisi, küll pidudel, küll kirikutes juba siis, kui mina olin veel väga väike.

Mina aga jõudsin muusikani keskkooli ajal, kui ma kirjutasin muusikat esilagu sahtlisse. Ühel hommikul aga ma sain aru ja märkasin, et ma pean enda jaoks hakkama kindlaid eesmärke seadma ja paningi omale teetähise, et järgmiseks kuuks peab olema mul laul valmis kirjutatud, paari kuu pärast salvestatud, muusikavideo tehtud ning umbes poole aasta pärast rahastuse platvormilt toetus saadud. See kõik oli mul kuupäevaliselt kirja pandud. Kuna ma pole oma olemuselt üldse süstemaatiline, siis ma üllatasin sellise plaaniga ka iseennast, kuid see pani mind ennast kokku võtma ja tegutsema. Mõned algatused vajavadki käima lükkamiseks esimeseks sammuks kuupäevade paika panekut. Sellest räägib, muide, ka minu uus singel “Some Day”, mis nägi 22. novembril ilmavalgust.  Selle loo südames peitub lihtne, aga oluline sõnum – ära lükka oma unistusi ja olulisi samme lõputult edasi, vaid tegutse juba täna.

Millest sa oma lugudeks inspiratsiooni ammutad?

Ma ma arvan, et igalt poolt. Ma panen alati oma mõtted kirja, teadmata, kas nendest kunagi midagi sünnib. On see siis mingi fraas, sõna, mingi noot või heli. 99% juhtudest ei sünni nendest midagi, vahest aga küll. Mäletan, et kord autos sõites mõtlesin ma oma Kanadas elava onu Johni peale. Seejärel tuli mul mõte, et kas näiteks Apple’i rakendustarkvara Siri abil saan ma oma mõtetest telefoni märkme luua. Saingi, kuid unustasin selle märkme mitmeks kuuks ära. Soomes stuudios muusikaga tööd tehes võtsin oma telefoni märkmed üle mitme kuu taas lahti ja avastasin onu Johni puudutava sissekande. Sellest sündis 2020. aasta kevadel ilmavalgust näinud lugu "Uncle John", mis räägib mu onust, kes on tänavamuusik, elab Kanadas ning on mulle alati suureks inspiratsiooniks olnud.

Ma arvan, et muusika loomine on minu puhul hästi palju seotud mingite isiklike teemade, millest ma hästi aru ei saa, avastamise või lahkamisega. Iga uue loo välja tulek meenutab mulle pisut mu muusikukarjääri algusaegu, kus ei saa ootama jääda seda õiget aega, vaid tuleb tegutseda. Ma õppisin Tartus Pallase koolis kunsti ja sellest ajast meenuvad mulle ühe õppejõu sõnad- kui sa ei tea, mida joonistada, siis tee lihtsalt esimene kriips paberile. See avab edasiseks kõik võimalused, lõuend pole enam tühi ja sealt annab edasi minna. Nii ka loominguga, kui üks kriips on tehtud, on teekonna algus loodud. 

Kui suurt rolli kunst praegu su elus mängib?

Väga suurt! Mul on reisidel alati visandiblokk kaasas ning ma teen iga reisi jooksul sinna midagi- joonistan linnu, kohti, inimesi, asju. Ma hoian pideva joonistamisega oma kätt soojana.

Ka enda plaatide ja singlite kujundused olen ma teinud ise, sest ma ei usalda selles teisi. See pole taotluslik, vaid on kuidagi nii kujunenud ja tundub minu jaoks väga loomulik.

Tuleme muusika juurest tagasi sinu pere ja juurte juurde. Inimese identiteedi üks oluline osa keele ja kodakondsuse kõrval on ka rahvus. Kelleks sina ennast pead- kas eestlaseks või ameeriklaseks?

Jah, identiteedi küsimus on minu jaoks alati keeruline olnud, sest ma olen olnud kogu aeg kahest riigist niiöelda tõmmatud. Äsja Ameerika Ühendriikidest naastes mõjutab see teema mind jälle kuidagi eriliselt. See on olnud minu jaoks pikk teekond ja tekitanud tundeid, et kas minuga on ikka kõik korras, kui ma ei tunne ennast ilmtingimata ainult eestlasena või ainult ameeriklasena. Ma olen leppinud ja see on okei, et mul pole sellele küsimusele head vastust. Ma naudin seda, et kui ma Ameerika Ühendriikides käin, tunnen ma ennast seal väga koduselt- võin vabalt hakata võõra inimesega tankla järjekorras vestlema. Samamoodi naudin ma inimesi ja olustikku Eestis, hoolimata sellest, et need on täiesti vastandlikud.

Sa meeldid inimestele Eestis ja väliseesti kogukondades. Kas sa oskad arvata, miks?

Ma ei oska öelda. Ma arvan, et selles on olnud mulle eeskujuks ema ja isa, kes on õpetanud mind olema uudishimulik ja inimesi kuulama, nendega rääkima ja nende vastu huvi tundma. Inimestele meeldib endast rääkida ja kui nad satuvad minusuguse uudishimuliku inimesega kokku, siis ma arvan, et neil on hea meel, et keegi tunneb huvi nende elu või kultuuri kohta. Kindlasti mängib siin rolli ka minu taust- ameeriklased on hästi avatud, jutukad ja tulevad toime kõikide olukordadega. Ei ole olemas piinlikku olukorda, kõikidest osatakse välja tulla. Nii ka mina ja võib-olla see annab inimestele minuga suhtlemisel turvalisust või meeldivat tunnet. Kui näiteks Eestis tuleb ette olukordi, kus inimestevahelises suhtluses ongi vaikus, siis on see siin normaalne. Ameerikas proovitakse aga iga tühimik jutuga täita. Väliseestlastega suheldes võib-olla oskan ma sõnastada nende tundeid ja seda tagasi peegeldada. Muidugi tuleb tihti ette ka seda äratundmisrõõmu, kui keegi räägib oma lähedasest ja mina oskan tema jutu põhjal ära tunda enda lähedase.

Ma teen sinuga intervjuud Global Estonian portaalile, mis on üks infokanal võõrsil elavale 200 000 eestlasele. Kui oluliseks sina sellist portaali ja algatust pead?

Ma arvan, et eestlased võõrsil, kellega ka mina olen väga palju kokku puutunud kas siis Ameerika Ühendriikides või Austraalias, otsivad seda kokkupuute või suhestumise punkti Eestiga. Eestlaseks olemine, eriti kodumaast kaugel olles, on nende jaoks väga auväärne ning ma usun, et väga igatsetakse ja otsitakse võimalusi olla Eestiga ühenduses. Seega- ma arvan, et selline infovärav on ühe võimalusena vägagi omal kohal.

Kuidas su vanemad ja õed-vennad praegu elavad?

Mu vanem vanem vend on ainuke, kes elab praegu veel Ameerika Ühendriikides. Ka mu ema on praegu seal ning peagi hakkavad nad üheskoos Tänupüha pidama. Mu vanem õde oli see, kes ütles Eestisse tulles kõige enne, et tema ei jää mitte mingil juhul siia ja Tartusse elama ning kolib 18- aastaseks saades kohe ära. Kuna me olime aga Eestisse tulles päris tugevalt kirikuga seotud, siis ta ütles veel, et ta ei abiellu siin mitte kunagi ka pastoriga. Nüüd aga on ta pastoriga abielus ja elab Tartus. See on väga koomiline! Mu noorem õde on samuti abielus ja elab Tartus. Mu noorem vend elab oma kaasaga Tallinnas, tegeleb kinnisvaraga ning sarnaselt minule on ta samuti muusikaga seotud, mängides minu bändis trumme. Ema ja isa elavad samuti Tartus. Isa pole enam õpetaja, ta ehitab praegu hoopis ühte metsatalu.

Kuula Daniel Levi viimast singlit Spotify’st: https://open.spotify.com/album/6WZG4hfPFB9Y3E9Om3rjr3