Kas saab korraga olla newyorklane Eestis ja eestlane New Yorgis?
Teismelisena küsisin endalt tihti, kas ma olen siis eestlane New Yorgis või newyorklane Eestis. Taolisetele küsimusele vastuseid pole ma järgnenud aastatega leidnud, aga olen leppinud mõttega, et nad peidavadki ennast kuskil seal kahe vahel. Kindel on see, et minu teekond ei ole olnud ainult geograafiline, vaid omamoodi emotsionaalne ja kuuluvust otsiv. Elades neljas riigis ja rääkides (peaaegu) nelja keelt, tean, et pole lihtsat vastust küsimusele „Kus on minu kodu?“ Samas on olemas üks kindel paik, millest kaasa tulnud kodutunne on andnud mulle vundamendi, mille najal ma maailmas rändan.
Selge on see, et minu kogemus on olnud suhteliselt ainulaadne. Sündisin USA-s eestlastest diplomaatide perre, kolisin pooleteiseaastasena Tallinna, üheksa-aastaselt Pariisi, kolmeteistaastasena New Yorki ja täiskasvanuikka jõudes omakorda Madalmaadesse. Olen nüüdseks kakskümmend kolm ja praegu asub minu elukoht Amsterdamis.
Sama pere lastena ei olnud mul ka oma vendadega päris ühesugune kogemus. Olen pesamuna, kellel on vendadega vastavalt kolme- ja viieaastane vanusevahe, mis tähendas, et kui minu vanim vend õppis juba Pariisi ööelu tundma, harjutasin mina samal ajal tsirkusetrennis hundirattaid. See tähendas ka seda, et kui pere sättis ühel hetkel sammud New Yorgi poole, oli vanimal vennal kool juba lõpetatud ja ta läks iseseisvalt Londonisse elama.
Ei ole ilmselt olemas mitte ühtegi teist inimest, kellel oleks täpselt samasugune erinevates linnades ja riikides elamise geograafiline kogemus kui minul. Kuigi see kõlab ehk üksildasena, siis selles aspektis ei tunne ma end üksi. Rändajaid on palju, sealhulgas diplomaatide lapsi, ning meie emotsionaalsed kogemused on tihti sarnased. Kuigi mitte alati.
Olles „kolmanda kultuuri laps“, kes pärast teist klassi Eestist ära kolis, pean oma elus privileegiks fakti, et pärast Washingtonis sündimist kolisime Eestisse, kus ma sain veeta kogu oma varajase lapsepõlve. Pikalt arvasingi, et eesti keel on inimkonna keel, eesti rahvakultuur inimkultuur ja Eesti kliima kogu maakera kliima. Seda kõike arvasin nii kaua, kuni mulle hakati inglise keelt õpetama. Vennad andsid mulle juba päris väiksena oskuse haukuda „stupid dogs“ meie naabri koertele, keda ma hirmsalt kartsin, ja vanemad tunnustasid mind uhkelt, kui ma küsisin „What is that?“ nende ameeriklasest sõbra koera palliviskajalt. Ise ma aru ei saanud, mis võlusõnu ma laususin ja miks minu senine „inimkeel“ nendes olukordades piisav ei olnud. Keegi ju väga ei seleta iseenesestmõistetavat fakti, et keeli on maailmas rohkem kui üks. Nüüd tagasi vaadates saan küll tunnistada, et ega see väike tüdruk poleks iial osanud arvata, et kakskümmend aastat hiljem on tema elu juba neliteist aastat olnud peamiselt ingliskeelne, et ta räägib ka suhtes inglise keelt, et eesti keele kasutamine on peamiselt võimalik ainult perega suheldes või kodumaal viibides.
Keeleteema seotus rahvusidentiteediga on mind pikalt kummitanud. Ühel hetkel lasin endalgi uskuda, et tegelikult kuulungi New Yorki, et minu rahvusidentiteet on sama hall ja udune kui kõigil teistel suurde linna koondunud rändajatel. Seda hetkeni, kuni hakkasin end võrdlema teiste „kolmanda kultuuri“ lastega. Näiteks oli mul sõber, kelle ema oli Portugalist, isa Lõuna-Aafrikast, aga ta ise sündis ja kasvas üles Hongkongis, kuna isa oli seal piloot. Küsi temalt siis rahvusidentiteedi kohta… Küsi talt, kui väärtuslik see üldse on…
Selle kõigega soovin esile tuua minu elu teist suurt privileegi: rände eesmärk. Mu pere välismaal elamine ei ole olnud puhtalt finantsiline otsus ega seiklus, vaid see oli eelkõige Eesti riigi nimel. Olles kahe diplomaadi tütar, on minu pere Eesti riigi teenimisele pühendumine meid palju kodumaalt eemale viinud ning Eesti esindamine on sõna otseses mõttes ka minu elu defineerinud. Välismaal viibinud olengi just sellepärast, et ma olen eestlane.
Isegi Manhattani 34. korrusel olid meil Eesti kanalid telekas mängimas, Muhu leib alati sügavkülmas, kohukesed külmkapis, Kalevi kommid laual ning Lõuna-Eesti mesi meie maakodu aias kasvatatud piparmünditee sees.
Kuigi mul ei ole iial kahtlust, et olen eestlane, on kuuluvustunne (ja tihti selle puudumine) mind aga pikalt vaevanud. Välismaal elades on see sageli viinud ka selleni, et olen pidanud eestlusest lahti laskma või ta korraks kõrvale panema. Nagu ma ka enne mainisin, siis New Yorgis tundsin, et olen „oma“, kui mängisin ideega, et tegelikult olen ju selle riigi arusaamise järgi ka ameeriklane. Madalmaades on see veidi keerulisem teema… Nüüd elavad mu vanemad Dublinis ning tänu odavate lennupiletitele on Iirimaa ka südamelähedaseks saanud…
Nagu näha, on mul palju kohti, kus ma tunnen end koduselt. Samas on kohti, kus ma tunnen, et ma kuulun, ainult üks – Eesti – ja sellegagi on vahepeal raskusi. Iga linn toob minus välja midagi, mida teised kohad jällegi välja tuua ei saa. Tihti vaatan end kui tähtkuju – väikesed täpid, mis moodustavad suurema pildi, igaühel oma väärtus, mõni täht veidi erksam kui teine, aga omavahel nad kunagi kokku ei puutu. Mind kui tervikut on raske näha – vaja on selget taevast, järjepidevust ning päris mitut lennupiletit.
Pärast neljateist aastat inglisekeelset haridust olen ma aasta pärast omandamas oma teist magistrikraadi Amsterdami Ülikoolis. Südames tean, et kõik teadmised, mida ma välismaal saan, tulevad ühel päeval minuga koos tagasi koju. Nende kaasa toomine ja aru saamine, kuidas neid kõige paremini Eesti riigi kasuks rakendada, saab olema kestev protsess. Osa sellest sammust on suvine praktika Kultuuriministeeriumis tänu stipendiumile erialase praktika sooritamiseks Eestis (loe lisaks SIIT).
Olles kultuurilise mitmekesisuse osakonnas, tegelen peamiselt kohanemise, lõimumise ja rände teemadega Eesti riigi raames. Nagu ma ka enne mainisin, võivad kogemused küll erinevad olla, kuid emotsioonid, mida ränne kaasa toob, on tihti sarnased. Olles inimene, kes on pea terve elu ise integreerimise nimel palju pingutanud, on mul olnud eriti huvitav näha riigi tasandil programme, mille eesmärk on tagada edukas integratsioon nendele, kes on Eestis uussisserändajad.
Lisaks on praktika stipendiumiprogrammi eesmärgiks rahvuskaaslastest noorte lõimumine Eesti ühiskondlikku ellu, mis minu kogemuse põhjal on teistest osalejatest ehk natukene erinev. Kui mõni stipendiumisaaja viibib esimest korda pikemalt Eestis, siis mina olen leidnud uue hinge ja eesmärgi oma kodulinnas. Kuigi õpin Amsterdamis, olen saanud Eestis töökogemust, luua professionaalseid suhteid ja näinud oma silmaga Eesti avaliku sektori töökorralduse erinevaid aspekte.
Igal minu sammul on erinev suurus, aga siht on kõigil sama: naasta ühel päeval kodumaale.
Anna Jürgenson
magistritudeng, maailmakodanik, võõrsil elavate eesti noorte 2025. aasta praktikaprogrammis osaleja
