Fred Puss: ärge unustage oma pere ajaloo uurimisel talletada emotsioone ja igapäevaseid seiku
Eesti isikuloo keskuse juht Fred Puss: ärge unustage oma pere ajaloo uurimisel talletada emotsioone ja igapäevaseid seiku. Sellist teadmist arhiivis ei leidu!
Eesti isikuloo keskuse juht Fred Puss räägib intervjuus Global Estonian infoväravale suguvõsa uurimise tähtsusest, arhiivides leiduvast materjalist, aga ka sellest, mida sealt kunagi ei leia, kuid mis on ääretult olulise väärtusega – inimeste emotsioonid ja nende igapäevased seigad. See koos arhiivides leiduva materjaliga on hindamatu suguvõsa kroonika.
Mida isikuloo keskus uurijatele pakub ja mille poolest see erineb näiteks rahvusarhiivist?
Rahvusarhiiv on riigiasutus, mis hoiab Eesti arhiivivara ja pakub uurijatele võimalust seda kasutada. Rahvusarhiiv ei paku uurimisteenust, kuna see ei ole arhiivi ülesanne. Eesti isikuloo keskus aga on just selline ettevõte, mis pakub uurimisteenust ja mitte ainult rahvusarhiivist, vaid kõikidest arhiividest, raamatukogudest, muuseumidest jt mäluasutustest Eestis, samuti kalmistutelt ja nii-öelda välitöödelt saadud andmete põhjal tervikliku uurimuse koostamist. Tervikliku all mõtlen allikate mõttes terviklikku, mitte seda, et üks uurimus on nüüd lõplikult valmis.
Kes kasutab Eesti isikuloo keskuse teenuseid?
Eesti isikuloo keskusel algas novembris 25. tegevusaasta. Kui esimestel aastatel olid meie peamised kliendid just väliseestlased ja mitte ainult need, kes ennast veel eestlaseks pidasid, vaid ka nende järeltulijad. Ehk siis sellised järeltulijad, kelle esivanemad olid Eestist läinud ära juba 100 või rohkemgi aastat tagasi, mõned ka tsaariajal. Kõige enam aga oli huvilisi nende hulgas, kes lahkusid 100 aastat tagasi, 1920. aastate keskel, kui oli päris suur väljaränne ja mindi Brasiiliasse, Austraaliasse, veidi vähem Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse. Võimalik, et esialgu leidsid väliseestlased meid selle tõttu rohkem, et nende kogukondades liikus info võimalusest oma perekonna ja kodukoha juuri otsida, kõige kiiremini. Peagi jõudis info oma perekonnaloo otsimise võimaluste kohta ka Eestisse. Võib öelda, et viimased 20 aastat on meie kliendid peamiselt Eestis elavad eestlased.
Kas uurijaid saab välja tuua ka vanuseliselt?
Meil on käinud väga eakaid inimesi – mitmeid 90. eluaastates inimesi, kes tahavad veel oma perekonna lugu uurida. Aga on ka kooliõpilasi, kes soovivad algandmeid näiteks oma kooli uurimistööks või kes uurivad lihtsalt enda huviks. Töid teeme eesti ja inglise keeles. Kliente on muidugi üle terve Eesti, aga näiteks ka väga eksootilistest riikidest, nagu Usbekistan, Fidži, Svaasimaa, Zambia, Singapur, Tšiili jne.
Kui ma olen oma suguvõsa või pere või koduloo uurimisest huvitatud, siis millest ma peaksin alustama?
Oma vanemate või vanavanemate aga ka näiteks, kui on, siis õdede või vendade küsitlemisest, mida nemad esivanemate kohta teavad. Suulise küsitlemise ja info talletamise järel saate juba pöörduda arhiivimaterjalide juurde. Uurijal pole vaja kuhugi kohale minna, sest arhiivimaterjalid ja andmed on väga suures osas digiteeritud ja kõikidele üle maailma igal ajal arvutist tasuta kasutatavad. Muidugi on ka selliseid materjale, näiteks konkreetsete inimeste kohta käivad toimikud, mis on enamasti veel digiteerimata. Nendega tutvumiseks peaks tulema kohale või siis tellima tasu ees digiteerimise. Toimikute maht on väga erinev ja seega on erinev ka digiteerimise tasu.
Miks on lähedaste küsitlemine oluline ja mida me nendelt teada võime saada?
Kui me asume oma juuri otsima, siis me proovime tavaliselt hakata kinni daatumitest – millal keegi sündis või suri, abiellus. See info on tegelikult kõik arhiivides kirjas ja see ei kao mitte kuhugile. Mida aga ühestki arhiivist teada ei saa, on see, milline uuritav inimene oma iseloomult oli, millega ta oma elu jooksul tegeles, millised olid tema huvid ja hobid. Arhiividest leiame andmeid inimese ameti ja töökoha kohta, aga mitte kunagi emotsioonidel põhinevat teadmist, mis inimestega alati kaasas käib. Seda on oluline küsida praegu elavatelt inimestelt, oma lähedastelt. See võib tunduda tähtsusetu, kuid tegelikult on just sellisel teadmisel hindamatu väärtus ja võib anda inimesest hoopis parema ettekujutuse.
Näiteks minu vanavanaema, kes suri 1917. aastal, elas koos minu vanavanaisaga ja veel kolme põlvega Tallinnas nähtavasti ühes pisikeses toas. Ma ei tea nende täpset aadressi, sest aadressiandmeid hakati talletama alles Eesti iseseisvuse ajast. Aga vanavanaema tütar ehk siis minu vanatädi, kes oli siis mõneaastane, mäletab, et vanavanaema kooris toanurgas kartuleid nii, et koor oli alati ühes tükis. See on ainuke mälestus, mida tean oma neli põlve tagasi elanud esivanemast. Selliste mälestuste põhjal võib inimesest tekkida teatav kujutlus silme ette, kuigi ühtegi pilti temast säilinud ei ole. Ehk siis mälestuste ja suulise info kogumine ja arhiivimaterjalid on täiesti erinevad. Soovitan lähedastega rääkida ja mitte ühe korra, vaid teha seda mitmeid kordi. Tavaliselt juhtub nii, et kui sa oled inimest mingil teemal küsitlenud, läheb jutustaja oma meenutustega nii teemasse sisse, et talle meenub veel järgmiselgi päeval mitmeid huvitavaid nüansse. Seda kõike tasub talletada.
Lähedase küsitlemise, aga ka vastaja oskusest sõltub muidugi ka see, millist infot sa saad. Küsitlemisel aga ka vastamisel on abiks näiteks Eesti Rahva Muuseumi kodulehel olevad temaatilised küsitluslehed. Ka võivad abiks olla Eesti ajaloo kronoloogia raamatud, kuhu on Eesti ajaloos aset leidnud sündmused päev-päevalt kirja pandud. Näiteks rahareform, mis aitab seda päeva ja emotsioone meenutada. Seega tasub talletada mälestusi enne, kui inimesed meie ümbert kaovad. Me võib-olla ei kasuta seda infot kohe, aga kui aastakümnete pärast avastame, on väga huvitav ja oleme tänulikud, et meil selline info on olemas.
On teil tuua välja mõni huvitav lugu?
Üks, tollal siis 93-aastane vanaproua, kes oli sündinud 1913. aastal, alustas oma mälestuste rääkimist hoopis 1890. aastatest. Ta rääkis oma vanemate Siberisse elama minekust – kuidas ja millega nad sinna läksid, mis neil vankri peal oli, kuidas nad esimestel talvedel, enne oma maja valmimist, elasid muldonnides. Hoolimata sellest, et see kõik toimus mitukümmend aastat enne vanaproua sündi, oli seda väga huvitav kuulata, sest ta oli lihtsalt väga hea kõneleja.
Aga öelge, kas inimeste koduloo või enda pere ajaloohuvi on ajas kuidagi ka muutuv?
Kuigi huvi uurimise vastu on olnud kogu aeg püsiv, käib see pisut ikka periooditi. Kui inimestel on keerulisemad ajad ja tähelepanu on igapäevasel hakkama saamisel, siis muidugi ei ole pere ajaloo uurimiseks aega. Pigem näitab suurem huvi perekonnaloo vastu ikkagi sellist head aega või perioodi, kus on aega ja ka raha pühenduda oma huvidele või hobidele, millest üks võib olla näiteks oma suguvõsa uurimine. On teda, et nõukogude ajal – 1940-1950. aastatel – ei soositud perekonnaloo uurimist, sest oli võimalus või oht saada represseeritud. 1960. aastatel aga juba ilmusid trükisõnas õpetused, kuidas oma perekonna lugu uurida. Omandireformi aeg Eestis 1990. aastatel, kui oli vaja dokumentidega tõendada kunagi ära võetud ja nüüd tagastamisele kuuluvaid maid, tõi endaga kaasa laiema huvi ka oma esivanemate kohta. Üks laine oli näiteks ka 2005. aastal, kui rahvusarhiiv tegi esimesena maailmas suure koguse digiteeritud põhiallikaid inimestele vabalt kättesaadavaks. Sellele järgnes 2009.-–2010. aastal Geni suguvõsaportaali Eestis kasutamise plahvatuslik kasv, mis tõi taas kaasa huvi oma pere ajaloo põhjalikumaks uurimiseks. Muide, eesti keel on Geni portaalis inglise keele järel kasutuselt teine keel. See tähendab, et eestlaste huvi on seal suur.
Kas on vahe ka, mida otsivad meie kaasmaalased võõrsil ja mida eestlased Eestis?
Jah, on ikka. Väliseestlaste huvi on eelkõige teada saada eluloolisi detaile näiteks 1944. aastal Eestist ära läinud vanemate või vanavanemate kohta. Millist elu nad siin enne põgenemist elasid ja kus nad elasid. Kui Eestisse tullakse, soovitakse näha, kus esivanemad elasid, millised olid nende talud, kuhu nad on maetud jne. Eesti keelt oskamata on sellist infot väga raske leida. Aga näiteks siin elavad eestlased või need, kes on läinud välismaale viimastel aastakümnetel, oskavad eesti keelt ja teavad ka perekonna tausta viimaste põlvede ulatuses palju paremini ning nemad on rohkem huvitatud pere kõige vanemast ajaloost, ehk siis 100, 200 või 300 aastat tagasi.
Kas uurimustega kaasneb ka huvitavaid pärimusi või legende?
Ikka! Kui räägiti näiteks oma pere lugusid, siis igatseti taga seda vana head Rootsi aega ning siis tekkisid ka pärimused, et oldi pärit Rootsist. Aga sellel enamasti alust ei ole. Rahvaluuleteadlane Tiiu Jaago ning arhivaar Kalev Jaago on teinud võrdluse, kus nad uurisid perepärimust Rootsi päritolu kohta, mille puhul arhiiviandmed näitasid tõesti, et pered olid tulnud sadu aastaid tagasi mere tagant. See tulek aga polnud mitte Rootsist Eestisse, vaid hoopist Saaremaalt mandrile. Teine väga levinud pärimus peredes on mõisnikus sohilapse teema, mis samuti enamasti tõele ei vasta ning seda näitavad ka meie geeniandmed. Tõesti, selliseid vabatahtlikke suhteid lihtrahva ja mõisarahva vahel isegi arhiiviandmete põhjal oli, aga enamus olid sellised suhted, kus me ei tea täpselt, kes on lapse isa. Saksa päritolu järeldatakse sageli sellest, et meie talupoegadele anti saksakeelsed nimed, sest nende nimede välja mõtlejad olid sakslased. Kahjuks või õnneks – saksa soo või rahvusega pole seal midagi pistmist.
Kuidas te näete, kas võõrsil elavatele eestlastele on võimalus oma pere ajalugu otsida ja esivanemate kohta infot leida oluline?
Ikka, kuid ma miskipärast arvan, et see soov tekib vanemas eas, aga ka siis, kui koduriigist ollakse eemal juba väga pikalt. Sest uude riiki minnes on peamine huvi suunatud ju ikka uuele asukohamaale, eluoluga on vaja ennast kurssi viia ja võib-olla pole esialgu tahtmist ega ka aega tegeleda minevikuga. See soov tuleb hiljem.
Meil on võõrsil väga palju kaasmaalasi, kelle järeltulijatel pole otsest sidet Eestiga, kuid nad peavad Eestit ja meie riigi lippu väga oluliseks, nad õpivad eesti keelt ja huvituvad Eestis toimuvast ning oma esivanemate loo uurimisest. Mis te arvate, kas pere ajaloo uurimise huvi võib olla osa nende identiteedi otsingutest?
Ma arvan küll. Kui palju üldse on näiteks Ameerika Ühendriikides ja Kanadas neid inimesi, kes on kohalikku päritolu ja kellel on põliselanike juured? Just Ameerikas ongi pereloo uurimine kõige populaarsem. See, millise rahvuse hulka inimene ennast lugeda saab, on ju meile igaühele väga oluline ja seondub seega väga tugevalt meie identiteediga. Oma juurte ja päritolu otsimist või tähtsaks pidamist mõjutab kindlasti ka järjest globaliseeruv maailm. Kui ma olen väikesest riigist pärit, kus räägitakse salakeelt, siis see annab võimaluse eristuda laiast massist.
Kas perekonnalugu mõjutavad ka näiteks sündmused maailmas?
Muidugi. Me ju teame, et ukrainlased ja venelased on ajalooliselt olnud väga palju seotud, väga palju on nendest rahvustest segaperesid. Kindlasti on nüüd neid, kes on sõja algusest hakanud ennast hoopis rohkem ukrainlaseks pidama või vastupidi. Ajaloosündmused mõjutavad meie ettekujutust enda kuuluvusest kindlasti, aga seda võivad teha ka telesarjad. Viikingite sarjade järel on olnud kindlasti neid, kellel tekkis huvi oma juuri just sealt suunast otsida.
Kui palju inimeste huvi ja uurimine teie kogusid korrastab või sinna lisaväärtust annab?
Rahvusarhiivil on olnud mitmeid ühisloomeprojekte. Ühte projekti olen ise ka 20 aastat vedanud, kus indekseeritakse kirikuraamatuid ja seal on juba üle kahe miljoni viite. Sellistesse projektidesse on tänaseks võib-olla juba tuhandeid inimesi oma väikese panuse andnud selleks, et andmeid dokumentidest veelgi paremini leida. Sellise ühistegevuse järel kasvab andmete täpsus, aga ka võimalus leida neid andmeid, mida võib-olla tuli väga kaua otsida. Meil on häid näiteid tuua ka mujalt maailmast. Mormooni kirik Ameerika Ühendriikides on paljud Eesti kirikuraamatud ära indekseerinud ning nii on nüüd võimalik palju mugavamalt andmeid otsida, kuigi kvaliteet on kohati veel kehv. Seega, andmete leidmise kiirus on kasvanud ja kasvab pidevalt. Päris masinloetavaks pole kõik raamatud veel tehtud ja ma pole kindel, et seda kunagi ka juhtub, sest isegi inimese silmal on raske lugeda kirikuraamatust lehekülge, mida on 100 aasta jooksul täiendatud, parandatud, muudetud ja lausa soditud.
Mida te vastate neile, kes ütlevad, et nad on oma sugupuu läbi uurinud?
Tihti mõeldakse, et sugupuu on mingisugune kindel asi ja öeldakse, et mu sugupuu on uuritud. Tavaliselt tähendab see seda, et uuritud on ühte liini – näiteks isapoolset meesliini ja jäetud kõrvale emapoolne liin. Meil on aga väga-väga palju esivanemaid ja sugulasi. Eesti oludes, kus meil on võimalik oma andmetes minna 300 aasta taha, on meil igalühel umbes 500 paari otseseid esivanemaid, kellel kõigil on tänapäevaks sadu või tuhandeid järeltulijaid. Nii et – kellelgi pole oma sugupuu kunagi täielikult uuritud, perekonnaloost ehk elulugudest rääkimata.
Vaata lähemalt: https://www.isik.ee/
